Sissejuhatus / Introduction

Asi sai alguse sellest, et Olavi kirjutas aprillis Facebookis, et läheb taas Mont Blanc’ile ning kutsub ka teisi inimesi seltsiks. Kuna mägedest paremad on ainult mäed, kus sa pole veel käinud, küsisin kohe, kas saan ka kampa, ja Olavi polnud kade poiss.
Marsruudiks oli valitud 3 Monts Traverse:

  • Köisraudteega Aguille du Midi jaama (3800m)
  • Col du Midi kuru (3500m)
  • Mont Blanc du Tacul’i hari (4100m)
  • Maudit kuru (4000m)
  • Maudit hari (4300m)
  • Brenva kuru (4150 m)
  • Mont Blanc (4810m)

Seega tuleb kolm korda laskuda kurusse, et tõusta seejärel uue ja kõrgema mäe otsa.

It all started when Olavi wrote in Facebook in April that he is going to Mont Blanc again, and asked other people to join in. Since the only place better than mountains is mountains where you haven't yet been, I asked right away whether I can join, and Olavi was kind enough to let me in.
The route was going to be 3 Monts Traverse:
  • Cable car to Aguille du Midi station (3800m)
  • Col du Midi pass (3500m)
  • Mont Blanc du Tacul ridge (4100m)
  • Maudit pass (4000m)
  • Maudit ridge (4300m)
  • Brenva pass (4150 m)
  • Mont Blanc (4810m)

So the route involves descending 3 times just to ascend to another, higher mountain again.


Mont Blanc map  Mont Blanc route

Vahepealsed kolm kuud tegelesin veel enda vormi peksmisega (tervitused ja tänud Elole), aga 19.juuli varahommikul olin lennujaamas, et kohtuda Olavi ja Katriniga. Lend Tallinn-Helsingi-Genf, sealt autoga St.Martin’i, kus meiega ühinesid maad mööda tulnud Kalle ja Ivo. I spent the intervening three months beating myself to shape, but in the early morning of July 19th I was in the airport to meet Olavi and Katrin. Flight Tallinn-Helsinki-Geneva, and by car to St.Martin to meet Kalle and Ivo who had taken the land route.

Vt ettevalmistuse pilte siit / Preparation pictures here.

Aklimatiseerimine / Acclimatization

Aklimatiseerimiseks sõitsime Itaalia poolele, kus ronisime Monte Rosa piirkonnas Mantova hüti lähedal paari erineva asja otsa (kuni 4215m).

For acclimatization, we drove to Italian side to climb some stuff near Mantova hut (up to 4215m)

Monte Rosa map

Enne päris ronimist jäi 2 päeva puhkust, siis paistis, et kui kohe mitte minema hakata, läheb ilm hulluks. We took 2 days of rest before the actual climb, but then the weather forecast started to look bad unless we took off soon.

Vt aklimatiseerimise pilte siit / see acclimatization pictures here

Esimene päev / First day

Hommikul vara üles ning köisraudteega Chamonix’st 3800m kõrgusele Aguille du Midi jaama.

Woke up early in the morning and took cable car from Chamonix to Aguille do Midi station at 3800m

Varustus selga ja jalga ja… siis läksid jalad nõrgaks. Aguille du Midi’st edasi pääsemiseks tuleb paarsada meetrit mööda mõnekümne cm laiust lumist harja alla ronida, millele ma andsin maakeelseks nimetuseks Persseauguäär, kuna kummalegi poole kukkumine tähendanuks koheselt, et asi on sealsamuseski. Asjaolu, et sellistes tingimustes tuli vahel ka teisi inimesi vastu, oli küllaltki närviline. Üks ettevaatlik sammuke teise järel ja pidev valvelolek aitasid siiski lõpuks harja läbida.

Put on the gear and... now the legs turned into jelly. In order to proceed from Aguille du Midi, one has to walk a couple hundred meters along a narrow snowy ridge. The fact that other people kept coming in the other direction made the situation quite nervous. One careful step after another, and staying vigilant finally helped to clear the ridge though.

Vt Aguille du Midi pilte siit / See Aguille du Midi pictures here

Järgnes üpris rahulik jalutuskäik läbi Col du Midi ning Kosmikute hütist mööda. Keskpäevaks jõudsime Mont Blanc du Taculi põhjaküljele, mis läks järjest järsumaks ning nõudis juba tugevat füüsilist pingutust. Et paremat hoogu sisse saada, võtsin ühe kofeiinitableti ning ekstra energiageeli, mille tagajärjel tekkis küllaltki eufooriline tunne - laul lahti ja jõudu nii palju, et kasvõi jookseks üles.
Mingil hetkel tuli siiski käpp tõsiselt maha panna ja iga samm võttis hingeldama. Umbes selle nõlva keskel leidis Ivo, et jaks kipub lõppema ning Ivo ja Kalle pöördusid tagasi. Ülejäänud pusisid ikka edasi, aga selle koha nimeks panin Vanakuradi Vanaema Vasak Rinnanibu. Hilisel pärastlõunal oli Mont Blanc du Taculi hari ületatud ning jäime Maudit kurus laagrisse.
A pretty calm walk through Col du Midi and past Refuge des Cosmiques followed. By midday, we reached the north slope of Mont Blanc du Tacul that became steeper and steeper, requiring a pretty strong physical effort in the end. To pick up more speed, I took a caffeine pill and an extra energy gel that together made me feel quite euphoric; started to sing and felt powerful enough to run up if necessary.
At some point it was necessary to put the hands seriously down though, and every step made us pant hard. Somewhere in the middle of the slope, Ivo thought that it's too hard for him, so Ivo and Kalle turned back. The rest of us kept struggling on. By late afternoon we were past the Mont Blanc du Tacul ridge and set up camp in Maudit pass.

Vt esimese päeva pilte siit / see pictures of the first day here

Soki Hotell / Sock Hotel

Kuna minu saapad olid pärastlõunases lumesupis kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata niiskust sisse lasknud, panin esimese asjana sokid kuivama, sellest ka laagri nimetus. "Hotell" asus paarisaja meetri kaugusel kohast, kus 2 nädalat varem oli serac’i kukkumise tõttu tekkinud laviinis hukkunud 9 inimest, värskelt varisenud serac’id kõik ilusasti näha.
Kuigi ilm oli haruldaselt ilus, täiesti pilvitu ning tuulevaikne, rajasime telgi ümber üsna kõrge lumest müüri. Veidi aega söömiseks ning asjade ümberpakkimiseks ning siis magama.

Since some of afternoon's meltwater had gotten in my boots in spite of all precautions, I put my socks up to dry as the first thing, and that gave the name to the camp. The "hotel" was located a few hundred meters from the spot where 9 people died after a serac fall and avalanche, freshly fallen seracs were all visible.
Although the weather was superb, completely clear and no wind, we built a high snowwall around the tent. A little time for eating and repacking the gear, and then sleep.

Vt Soki Hotelli pilte siit / see the Sock Hotel pictures here

Teine päev / Second Day

Teise päeva äratus oli kell kaks hommikul, aga pimedas ja külmas võtsid riietumine, pakkimine, toiduvalmistamine ja söömine arvestatavalt palju aega, nii et rajale saime alles pool neli. Selleks ajaks oli piirkonnas juba päris palju rahvast, kes kõik Mont Maudit läänepoolse nõlva poole trügisid. Just trügisid, sest üles pääsemiseks oli vaid üks kitsuke kuluaar, ja kui sinna jõudsime, oli kaos täies hoos. Vaja oli ronida üles jäätunud seinast, mis jääseinte standardite järgi oli ilmselt täiesti triviaalne, aga olukorda komplitseerisid:

  • See, et mul polnud varem üldse jää peal ronimise kogemust ega ka mitte eelhoiatust

  • Varajane aeg ning pimedus

  • 4000m+ kõrgus

  • Last, but not least, mitukümmend ronijat, kes üksteisel otsas tallasid ja kelle tõttu sadas seinalt lakkamatult jääd, kive ja varustust (keegi pillas nt kirka alla). 

Et vaiksemat momenti passida, pugesime bergschrundi sisse varju, mis oleks enamasti küllaltki jabur olnud, aga praeguses olukorras kõige ohutum koht. Üles ronimisel valitses täielik anarhia, ronijad püüdsid üksteisest mööda trügida ning tallasid pidevalt teiste inimeste ja nende köite otsas. Kuna tegu oli minu senise matkakogemuse kõige jubedama kohaga, sai sellele nimeks Savisaare Lõualott.

On second day, we woke up at 2 in the morning, but clothing, packing, cooking and eating took long enough in cold and dark, so it was half past three when we finally hit the trail. By that time the area was full of people elbowing their way towards the west slope of Mond Maudit. Yes, elbowing, because there was just a narrow couloir to get up, and by the time we got there, a real chaos had started. One had to climb up a frozen wall that was probably completely trivial as far as icewalls are concerned, but the situation was complicated by:
  • Me having no previous ice climbing experience whatsoever, and not even a warning that this might come up
  • Early hour and darkness
  • 4000m+ altitude
  • Last, but not least, a bunch of climbers stepping on each other, and causing a constant rain of ice, rocks and equipment (for instance, someone dropped an ice axe)

In order to wait for a quiet moment, we hid ourselves inside the bergschrund. This would have been quite silly in other circumstances, but the safest place in current circumstances. Climbing up was a real pandemonium, everybody trying to get past each other while stepping on other people and their ropes. This was probably the scariest moment of my hiking experience up to this point.

Vt Savisaare Lõualoti pilte siit / see pictures here

Suure rabelemise ja hammaste kiristamise järel saime siiski üles. Ilm hakkas valgenema, kuid valitses praktiliselt täielik udu, mõnesekundiliste selgimistega vahetevahel. Järgmised tunnid möödusidki nagu läbi piimasupi ülespoole rühkides, rada oli õnneks küllaltki hästi näha. Siin kippus Katrin vahepeal ära kustuma, aga tedagi sai energiageeliga turgutada, nii et jaksu jätkus piisavalt.

Lõin lahti reipate rännulaulude (tegelikult küll rännujorinate) popurrii, mis aitas viimastest nõlvadest üles rügada ning kella 10:30 paiku olime tipus. Ümberringi oli 99% ajast endiselt piimasupp, nii et mingeid väga mõistlikke pilte ei õnnestunud teha.

After a lot of struggle and gnashing of teeth we got up. The day started to lighten, but weather was really foggy, with a few seconds of clarity every now and then. The next few hours we moved upwards as if submerged in milk, but fortunaely the trail was visible enough. Katrin got pretty tired somewhere at this point, but I gave her an energy gel as well, which gave her enough strength to continue.
I started a selection of jolly hiking songs that helped us up the last slopes, and by 10:30 am we were on the summit. It was still very foggy for 99% of the time, so it wasn't possible to take any reasonable pictures.

Vt tipus käimise pilte siit / see summit pictures here

Õnnitlesime üksteist ning tatsasime vaikselt tagasi laagri poole. Savisaare kohal oli ülemisse serva korralik ankur konstrueeritud, mida alla rappellimiseks kasutada, nii et see lõik läks libedamalt. We congratulated each other, and moved back towards the camp. There was a nice anchor for rappelling on top of the Maudit ridge, so descent went a lot easier.

Laagrisse jõudsime just sel hetkel, kui tõusis tuul ja hakkas sadama rahet – ilmateate järgi lubatud halb ilm oli jõudnud kohale oodatust varem. Võimalikult kiirelt asjad kokku ja magama.

We hit camp just when wind started to blow quite hard and it started to hail - the bad weather mentioned in the forecast had arrived earlier than expected. Pack up gear as quickly as possible and go to sleep.

Kolmas päev / Third Day

Kogu öö puhus tuul, mis plagistas lumemüürist hoolimata telki päris korralikult ning hommikuks oli näha, et ka lund ning rahet oli korralikult kogunenud.

It was quite windy all night that kept shaking the tent in spite of the snowwall we had created, and by morning we could see that lots of snow and hail had built up.

Järgnes viimane lumeoludes pakkimine ning julgestusvöö ja kasside selga-jalga tõmbamine. Selleks ajaks, kui Taculi harjale jõudsime, olid tuul ja sadu täies hoos, rada kinni tuisanud ja näha polnud suurt midagi. Kõige hullemad olid tuulekeerised, kus tuuleiil tuli ühelt poolt, nii et pidid sellele kogu keharaskusega vastu seisma, ning siis äkitselt sama tugev iil vastupidisest suunast, mis sind jalust rabada üritas. Passisime üksikuid selgimisi, et aimu saada, millises suunas suuremad liustikulõhed on, ning turnisime vaikselt mööda Vanakuradi Vanaema allapoole, järsemates kohtades üsna ohtralt kirkat kasutades. Umbes keskpäevaks olime tagasi Kosmikute hüti juures ja veel tund hiljem Persseauguääre peal. Tagasiminek oli ühelt poolt lihtsam, sest rada läks mäest üles, kuid teiselt poolt oli lumi pärastlõunaselt ülipehme ja kui sellise terava serva peal vahepeal jalg ootamatult sisse vajus, oli tunne päris hirmus.

Jalga hoolega jala järele tõstes jõudsime lõpuks siiski Aguille du Midi jaama päästva piirdeaiani. Köisraudtee oli halva ilma tõttu seisma pandud, kuid käivitati meie pärast siiski, nii et pool kolm olime juba tagasi Chamonix’s, tsivilisatsioonis.

Last time to pack up camp in snow, and put on harness and crampons. By the time we reached Tacul ridge, wind and hail were in full force, the trail had disappeared, and it was hard to see anything at all. The worst were wind vortexes; a gust coming from one side, so one had to push against it full body weight, and then an equally strong gust from the opposite direction that tried to trip you. We waited for the rare moments of clarity to get an idea where the larger crevasses were, and climbed down slowly, having to use the ice axe a lot in steeper places. By midday we were back by the Refuge des Cosmiques, and another hour later on Aguille du Midi ridge. One one hand, going back was easier as we went uphill, but on the other hand, snow was really soft in the afternoon, so when my foot sank in the snow unexpectedly, it felt quite scary.
Lifting one foot carefully in front of another we finally reached the safety of the fence by Aguille du Midi station. Cable car had been stopped because of bad weather, but was restarted for us, so by half past two we were back in Chamonix, back in civilization.

Vt kolmanda päeva pilte siit / see pictures of third day here

Kokkuvõtteks / Summary

Enne minekut oli mitmesuguste tuttavate reaktsioon oli peamiselt kahes lehes: osad ütlesid, et ah, MB on nii lihtne ja ainult üks lauge jalutuskäik, teised katsusid mind jällegi tagasi hoida, et ma ei läheks, kuna see on nii ohtlik. Asjaolu, et nädal enne väljalendu sai 9 inimest täpselt samal rajal surma, suurendas mõistagi teise leeri häälekust.

Tagantjärele võin öelda, et esimestel kindlasti ei olnud õigus, kohti, kus tuli kirka, küünte ja hammastega kusagilt kinni hoida, oli päris palju, nagu ka asju, mida ma polnud enne teinud. Ning laugest oli olukord kohati ka päris kaugel. Samas ei saa ka teise leeri jutu järgi talitada, sest siis jääks elus üldse kõik tegemata. Muidugi oli seal teoreetiline võimalus surma saada, aga tõenäosus selleks oli siiski üsna väike, iganädalane Tartu ja Tallinna vahet sõitmine on kumulatiivselt ilmselt ohtlikum.

Saavutatud eneseületused:

  • Isiklik kõrgusrekord 4810m (eelmine Mt.Whitney, 4421m)

  • Koledaim hari, mida mööda kõndida (Aguille du Midi)

  • Esimene jääronimine

  • Halvim ilm, millega 4000m+ kõrgusel viibida 

Before the trip, the reaction of my friends was split in two, there were ones that said that MB is just an easy and smooth walk, while others tried to talk me out of it as it's so dangerous. The fact that 9 people died on the same trail a week before our departure made the other camp louder, of course.
After the fact I can say that the first opinion definitely wasn't correct; there were plenty of spots that required holding on with tooth, nail, and ice axe, just like there were things that I hadn't done before. And the situation was also far from smooth. At the same time, it doesn't make sense to follow the other camp's opinion either, as this way one can never do anything in life. Of course, there was a theoretical possibility of dying, but daily traffic is probably more dangerous, cumulatively.

Personal achievements:
  • Altitude record 4810m (previous Mt.Whitney, 4421m)
  • Scariest ridge to walk (Aguille du Midi)
  • First ice climb
  • Worst weather at 4000m+

Lõpparve / Final Tally

Kaotatud:

  • üks paar matkakeppe

  • üks kinnas

  • 5 kilo kehakaalu 

Leitud:

  • Isiklike võimete uued piirid

  • Mälestused, mis on väärtuslikud ka siis, kui muul kolal enam tähtsust pole

  • Sõpru terveks eluks

Lost:
  • One pair of trekking poles
  • One glove
  • 5 kilograms of body weight

Found:

  • New limits for personal abilities
  • Memories that retain value even when material junk doesn't matter any more
  • Friends for a lifetime

Tagasi / Back