Kas keegi teab lähemalt firmast
http://www.invent-tech.com/ ja viitsib kommenteerida.
Kui õieti aru saan siis aitab see firma realiseerida juhuleiutajate õnnestunud tehnilisi ideesid kuid kahjuks balti riikidest ta neid ideesid vastu ei võta. Isegi Venemaa oli lubatud klientide nimekirjas. Miks?

1)http://edition.cnn.com/2011/US/08/29/education.wv.finland/index.html

2)http://www.youtube.com/watch?v=UXnvzidCYkg

Võite ise teha oma järeldused või googeldada, kuidas on Soome oma süsteemi muutnud ja kuidas on nende haridus tasemel.

Aga küsime esmalt, mis on HARIDUS üldse? Haridus kui probleem?

Kui me leiame vastuse eelnevale küsimusele, siis edasi saame aru, et me ei saagi rääkida mitte niivõrd it haridusest, kuivõrd KUTSEOSKUSEST. Selles osas hakkabki artikkel ka õigete tähelepanekutega – on erinevad KUTSEOSKUSED. Neindel kõigil on ka ju omakroda oma kutseeetika jne.

Haridus on mitmetahuline probleem. Haridust ei saa mitte keegi anda. Haridus on nagu tervis, see on normaalse arengu ja arengut toetava keskkonna tagajärg, pidev seisund. Arst ei saa kellegile tervist anda.

Meil ei ole vaja mingit müstilist IT HARIDUST, meil on vaja inimesi, kelledel on väga hea kutsealane ettevalmistus. Selleks aga on omakorda vaja vastavale arengule orienteeritud keskkonda, milles inimene kujuneks haritud inimeseks ja omandaks väga hea kutsealase ettevalmistuse. IT HARIDUST ei ole vaja.

Koolisüsteemi eesmärk peaks olema luua piisav arengukeskkond, milles inimene kujuneb haritud inimeseks. Paraku on meie koolisüsteem orienteeritud “indulgentside” ehk erinevate lõputunnistuste väljastamisele. Seepärast on päris paljud õpimetoodikad ajast ja arust, puhas aja ja energia raiskamine. Seega mitte alati ei kujune koolis haritud inimesed vaid süsteemis ellujääjad, kes hüppavad ja sitsivad nagu süsteem nõuab, et selles mitte liiga palju peksa saada või silma paista.

Niikaua kuni meie koolisüsteemi on orienteeritud “indulgentside” ehk erinevate lõputunnistuste väljastamisele, mitte väga hea keskkonna loomisele, kus inimene paratamatult kujuneb haritud inimeseks, ei aita ükski kosmeetika.

Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Nagu näete, tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainus viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada.
–A.A.Milne–

Eks mul ole nüüd taas võimalus seda õppekavade asja omal nahal järele proovida, seekord magistriõppes. Teid teavitatakse tulemustest

Soovin edu! Meil on jällegi kavas (koos arendajate ja muu kambaga) peagi üks ühine kliendikülastus ette võtta. Teavitan kah tulemustest

Ma arvan, et üks osa süsteemi mädasusest asub just seal, et haridust vaadatakse kui midagi instrumentaalset või paremal juhul, investeeringut oma positsiooni parandamiseks tööturul, haridust vaadatakse ainult/eelkõige kui mingi konkreetse oskuse lihvimist. Aga sealt ei saa loovust, uudishimu, uute küsimuste lahendamise naudungut – kui inimesel seda kuskilt mujalt juba ei ole. Ma arvan, et kui populariseerida haridust kui inimese kui terviku, kui kultuurilise olend arenemiseks vajalikku nähtust, siis see aitab ka kaasa.

Kui inimesel on teatud erinevaid valdkondi sügavuti puudutav keskharidus ja väga tugev üldharidus, siis võiks tal insenerina meeles olla, et inimesel on ainult kaks kätt ja väga huvitav ning innovatiivne lennukilahendus, mis eeldab piloodilt kolme, ei vii kuhugi. Ma arvan, et see, et MIT-s on väga tugev filosoofiaosakond, tegelikult viitab sellelesamale: insenerikutseks on hädavajalik huvi inimeste ning ühiskonna vastu. Kui seda ei ole, siis hakkavadki jälle toimima kõiksugused “kui seda kasutajat ees ei oleks” jne. Muidugi, jälle, mõni ei pruugi osata kenasti suhelda, see on juba juhi asi, kuidas leida vahelüli, kes niisugusele väga geniaalsele tehnikule kasutaja teksti “tõlgiks” talle arusaadavasse keelde (see “tõlk” peab ka muidugi reaalharidusega olema)

Sinna juurde, ma arvan, ei tohiks käia see, et “haridus X toob edu”.

Esiteks, see on puhas spekulatsioon. Tööturg muutub, kui inimene keskkoolis valib mingi hariduse, kuna “see toob edu”, siis kõige varem astub ta selle haridusega tööturule kuue aasta pärast, aga keerukamates valdkondades (kus magistrit vaja on, 3+2 puhul eriti), kaheksa aasta pärast. Kaheksa aastaga võib tööturg ennast pea peale keerata. Kui veel mõelda, et mõni äkki teeks doktori või siis spetsialiseeruks juba põhikoolis, siis venivad ajad veel pikemaks ja spekulatsioonimoment veel suuremaks. Selline poliitika kindlasti ei soodusta majanduslikku mõtlemist.

Teiseks, haridus ei ole mingi inimeseväline nähtus, mis annab edugarantii. “Maa vajab insenere” poliitika kohaselt võivad pöörduda inseneriõppesse ka need, kelle andekus vastaval alal on keskmine (või isegi madal), kelle motivatsioon antud alaga tegelemiseks ei ole sisemine, kellel ei ole uudishimu vaid kohusetunne või “soov rikkaks saada”. Heal juhul tulevad neist manualis näpuga järge ajajad, halval juhul hakkavad sillad kokku kukkuma. Kui antud inimene osutub veel andekaks näiteks ajaloo-uurimises, siis on kahju kahekordne. Moraal on see, et “edu toob oma sisemise huvi ja parimate võimete maksimaalne arendamine”. Igaüks on milleski andekas (ja muide, ega see autotööstuse liinitöö ei ole üleüldse nii lihtne, et mine ja löö mütsiga; muidugi mitte ainult autotööstuse oma). Aga “raske füüsilise töö” tasustamine ja prestiiž on juba üks teine küsimus, sellest teinekord. Ühesõnaga – inimesi peab soodustama tegelema sellega, milleks neil on eeldusi ja motivatsiooni, üldhariduskool peab aitama inimest leida selle valdkonna, mis ta silmad särama panevad ning oma võimeid adekvaatselt hindama. Seda viimast, tänapäeval, võiks teha ka bakalaureuseõpe, liiga varane spetsialiseerumine tekitab manualitehnikuid. Ma eelistan automehaanikut, kes vaatab minu autot kui tervikut, kes tunneb seda, kes on loov… Selliseid vanakoolimehaanikuid jääb aina vähemaks ja vähemaks.

Perfektsionismist. Mina ka pooldan perfektsionismi – töökorraldus peaks olema niisugune, mis motiveerib inimest maksimaalselt ning optimaalselt pingutama, pakkuma parimat kvaliteeti, ennast arendama. Kuid niisuguse korraldusega peab muidugi kaasas käima olukord, kus töötajale on tagatud “muu elu” ka, peale tema töö (see ka lihtsustab “kasutajate” probleemi, mida rohkem on aega oma erialaseltskonnast väljas olla, seda rohkem on huvi ja ettekujutust “kasutaja” osas). Aga selle kohta käivad juba teised reeglid – palgatingimused, tööaja piirang tundides, üleajatasu ja üleajatöötundide maksimaalne arv jne jne jne See on aga puhas tööseadusandluse ja ametiühingute teema. Ekspluateerimiseks muutub kvaliteedinõue ainult siis, kui tööline ei saa adekvaatset palka vastavalt oma toodetule ja kui ta peab töötama “ebainimlikes” tingimustes. Aga korraliku palga ja töötingimuste korral on minu arvates absoluutselt asjakohane perfektsust taga ajada.