Look into my web blog PedroLIguina

Mina ei suhtu kellessegi halvakspanuga. Jäljendamine toimib nii kaua kui meil ei ole tarvis lahendada raskemaid ülesandeid kui okstest onni ehitamine või odaga kitse tabamine, aga selle lähenemisega ei jõua me ka ürgajast kaugemale.
Pärast kirjakunsti leiutamist on maailm aga hoopis keerulisem ja selles hakkama saamiseks tuleb vahel ka raamat kätte võtta ja endale asjad päriselt selgeks teha, välisest matkimisest ei piisa. Paljudel inimestel on mõttelaiskus nii suur, et nad väldivad raamatuid ja õppimist nagu tuld ja tulemuseks ongi ebakompetentsus.

Thank you captain obvious…
Minu väide oli, et seda raha teenida ei aita mitte igal aastal uue hõbekuulimetoodika proovimine, vaid asjade tegelik teadmine ja oskamine.

Vaidlen vastu. Kompetentsus on üsna otseselt mõõdetav, koosnedes kahest komponendist:
1. Teadmised.
Kui me tegeleme mingi äriga, peame teadma, kuidas see äri töötab, kes on meie kliendid, miks nad meile raha maksavad, millist väärtust nad meilt saavad jne. Kui me konsulteerime teiste inimeste äri, peame seda samuti tundma.
Kui me tegeleme tehnoloogiaga, peame teadma, mis on tegelikult nende klotside sees, millest oma lahendusi ehitame, mis on vastavate tarkvaraliste komponentide omadused, kuidas töötavad operatsioonisüsteemid, andmebaasid ja võrguprotokollid, millele meie süsteemid on rajatud.
2. Teadmiste rakendamine. Päeva lõpuks tuleb nende teadmiste põhjal tekitada mingi tulemus, millest teistel inimestel kasu on. Niisama sebimisel pole mõtet.

palju on kedratud ka kujundit organisatsioonist, kui mehaanilisest hammasratastega kellast, aga kas organisatsioonid võivad ka olla pigem nagu bioloogilised organismid või kooslused. järglase sigitamiseks piisab 1 muna ja 1 seemnerakust, aga seemnerakke toodetakse pigem miljoneid. millest selline üleküllasus. võibolla on teatud mõttetused, kordused ja tegevuste dublitseerimine mõistlik.

“optimaalne”, “efektiivne”, “ratsionaalne”. nendele väärtusetele ei pruugi olla ühest lahendit, lahendeid võib olla mitu.

kas väärtusel “kompetentsus” on üldse mingit sisu. loomulikult on lihtne eristada täielikku algajat mitu aastat oma erialal töötanud spetsialistist. aga sealt edasi läheb keerulisemaks kui ühte spetsialisti teisega võrrelda. kas on olemas mingeid üldisi, universaalseid, teadmisi protsessidest, organiseerimisest ja juhtimistest, või on ainuvõimalik, et arste juhiks arst, programmeerijaid programmeerija jne. kas haigla direktoriks sobib ainult arst? kas see ei tekita mitte klanne ja gilde, nt, kas tavakodanik peab seadustest ise aru saama, või on selleks ikkagi ainuvõimalik advokaadi kutseoskused.

mul on rohkem küsimusi kui vastuseid, aga maailm on vist pigem nendel päralt, kes lihtsustavad ja teevad maailma mustvalgeks. nende päralt, kes ehitavad rauast lindusid sõjapidamiseks.

sinu vaatenurgast on need pärismaalased nt rumalad ja sa suhtud nendesse halvakspanuga. aga inimene kui loom õpib paljusid asju just jäljendamise kaudu. vt nt psühholoogia materjale, mis kajastavad lapse õpiprotsessi.

mis küsimus see selline on? loomulikult olen mina* alati kompetentne.
*st Jaana vaatepunktist Jaana, Joosepi istepunktist Joosep ja Targo seisukohalt Targo