Oct 18 2011
Itimees kui kunstnik
Käesoleva loo väikeste kärbetega variant ilmus mõni aeg tagasi Postimehes, siia panen esialgse pikema ja värvilisemate piltidega versiooni.
Eesti majanduse areng viimasel 20 aastal
Viimastel nädalatel on ajakirjanduses olnud palju juttu Eesti asukohtadest mitmesugustes edetabelites, sealhulgas konkurentsivõime, inimarengu ning majanduskasvu osas.
Kui üldiselt võib viimase 20 aasta arenguga väga rahul olla, siis viimastel aastatel oleme maailma üldises pingereas pigem paigal tammunud.
Allikas: Maailma Majandusfoorum
Allikas: ÜRO
Allikas: Rahvusvaheline Valuutafond. Tuleviku info on Valuutafondi prognoos.
Nagu selgub, siis läbi üheksakümnendate aastate ronisime ülespoole, kõrgemasse liigasse murdmiseks pole aga jaksu olnud. Nagu prognoosidest näha, kummitab meid oht jäädagi keskmikuks, kellel tõeliselt edukate ja rikaste sekka kunagi asja ei ole.
IT kui majanduse vedaja
Pärast taasiseseisvumist polnud edasiliikumiseks vaja teha midagi väga erilist: mitte ennast lõhki laenata, mitte lasta korruptsioonil üle pea kasvada ja muidu ka asjad lihtsalt enamvähem korras hoida. Naaberriigid, kellel asjad nii korras ei olnud, on meist nüüd mõnevõrra tagapool.
Meist eespool asuvad aga riigid, kelle asjad ongi juba korras ja nendega võistlemiseks on vaja palju suuremat osavust.
Tööstusrevolutsioonist 20.sajandi viimase kümnendini vedas majanduskasvu eelkõige tööstuse areng. Võitjad olid need, kes kaevandasid (või importisid) kõige rohkem maavarasid, ehitasid teistest enam tehaseid, autosid ja lennukeid. Kui aga saavutati teatav arengutase, enamikel inimestel kõht täis, katus pea kohal ja võimalik autoga sõita, hakkasid suuremat lisaväärtust andma hoopis võimalused kõiki neid asju nutikamaks muuta. 20. sajandi alguses oli maailma rikkaim inimene naftamees Rockefeller, aga 20. sajandi lõpus IT-mees Bill Gates.
Praegu on maailma viiest rikkaimast inimesest 3 ning kuuest suurima börsiväärtusega ettevõttest 4 seotud IT või telekomiga.
IT pole keskne mitte ainult „klassikalises“ arvutivärgis, vaid ilma selleta ei saa läbi ka üheski teises tänapäeva innovatiivses valdkonnas. Kasvõi geenitehnoloogias on paljude probleemide lahendamine ja selle kaudu hulgale haiguste ravi leidmine seotud hoopis suurte andmehulkade töötlusega. Ilma teadmiseta, kuidas vastavad algoritmid töötavad ning kuidas infot ühest vormist teise kantakse, ei saa olla efektiivne ei molekulaarbioloog, füüsikakatsete tegija ega autode disainija. Kõige kasulikum kombinatsioon on, kui inimene õpib alguses IT-d ja seejärel spetsialiseerub näiteks geneetikale või robotite ehitamisele.
Mis teeb IT majanduslikus mõttes eriliseks?
Esiteks tehakse IT-s mitte millestki midagi. Me ei kuluta mingeid loodusvarasid, mis võiks otsa lõppeda, või komponente, mille hinnakõikumine maailmaturul meid rööpast välja viiks. Ainsaks ressursiks on inimeste taiplikkus ja töövõime.
Teiseks annab IT kõige puhtamal kujul inimestele aega juurde, tehes ära paljud rutiinsed, aeganõudvad tegevused. Kui kunagi nõudis kasvõi ettevõtte finantsarvestus saalide kaupa tütarlapsi, kes tulpades arve liitsid, tehakse sama tegevus praegu ära Exceliga, ilma et keegi seda üldse tähelegi paneks. Vabanenud inimesed saavad ennast pühendada aga loomingulisematele, meeldivamatele ja kasulikumatele tegevustele – las masin töötab, tema on rauast.
Siit leiame ka IT-sektori kasvu võtme: Kui mõnele inimesele praegu tundub, et arvuteid on niigi kõik kohad täis, siis tegelikult on igasuguseid rutiinseid asju, mille tegemiseks arvuti paremini sobiks, veel kümme korda rohkem, rääkimata sellest, et praegused IT-lahendused saaks olla palju võimsamad ja mugavamad.
Seega kasvab IT roll järgmiste dekaadide jooksul veel tohutult ning kõigis ülaltoodud edetabelites annavad tooni need riigid, kus IT on kõige kõrgemalt arenenud.
Suurim probleem on tööjõupuudus
Hoolimata sellest, et IT-sektori palgad nii Eestis kui mujal maailmas ületavad vastavaid keskmisi palkasid tüüpiliselt 2-3 kordselt, valitseb seal sellegipoolest tohutu tööjõunälg. Kuigi me peame ennast e-riigiks, moodustab IT Eesti erasektori tööhõivest vaid 4%, OECD keskmine on natuke alla 6%, Soomes üle 8% ja Rootsis üle 9%! Eesti IT-firmad ütlevad praegu, et neil on puudu 1000-2000 töötajat ja selle peale tehakse suuri silmi. Et aga kõrgliigasse murda, on meil kokkuvõttes vaja kümneid tuhandeid töötajaid!
Allikad: ITL, OECD
Praegugi on mõni Eesti firma ennast ja Eestit piisavalt üles kiitnud, et välismaine suurettevõte tulebki ja küsib, et noh, me tooks mõnede asjade arenduse Eestisse, vaja läheks umbes 200 programmeerijat. Kui arvestada juurde, et kõik need 200 inimest tarbiksid hoolega jällegi teiste inimeste loodud kaupu ja teenuseid, tõstaks selline ettevõtmine Eesti SKP-d hoobilt 50 miljoni euro ehk 0,3% võrra. Ainult et… Eestis tehakse valdavat enamikku asju ühekohalise arvu inimestega, 20 programmeerijaga projekt on juba hiiglaslik ja üle selle ulme.
Programmeerijate järelkasv
Mõnel ettevõtjal ja ka poliitikul on mõte, et oh, kui häda suureks läheb, toome välismaalt abijõudu sisse. Sellega oleme ammu hiljaks jäänud. Juba palju aastaid imeb USA nagu tööstusliku võimsusega tolmuimeja endale Hiina, India, Venemaa ja teiste maade ülikoolide koorekihti. Olles ise sellistel alustel pikalt USA-s töötanud, võin kinnitada, et süsteem töötab erakordselt efektiivselt. Meie oma kehva kliima, ksenofoobilise elanikkonna ja suurte riiklike bürokraatlike takistustega ei pääse eduka spetsialisti mõttemaailmas pildilegi.
Seega on ainus variant oma jõududega hakkama saada. Siin tekitab olukord aga pessimismi.
Kõigepealt tuleb tähele panna, et programmeerimine ei ole nagu raamatupidamine või müüriladumine, mille puhul piisab kutsekoolis käimisest ning seejärel kellast kellani töötamisest. Programmeerimine sarnaneb rohkem kunsti või muusikaga: mida varem inimene seda õpib ja mida rohkem sellega ka hobi korras tegeleb, seda edukam ta on. Keegi ei kujutaks endale ette näiteks kontsertpianisti, kes alles konservatooriumis esimest korda klaveri taha istub. Markantsete näidetena on ka paljud rahvusvaheliselt tuntud nimed juba varakult arvutiga tõsiselt tutvust teinud. Microsofti looja Bill Gates hakkas programmeerima põhikoolis , Google’i asutajad Sergei Brin ja Larry Page on mõlemad rääkinud, kuidas nende kodud olid varajases teismeeas arvutikraami täis ning neid julgustati masinatega mängima. Facebooki rajaja Mark Zuckerberg kirjutas oma esimesed programmid 11-aastaselt, viimase ajal ühe populaarseima arvutimängu Minecraft autor Markus Persson kaheksaselt, ka Skype’i põhimeeste loometöö algas hiljemalt keskkoolis. Ja täpselt nagu ühe muusiku kontserdile tuleb sada korda rohkem inimesi kui teise omale, võib üks programmeerija olla kümme või sada korda produktiivsem kui teine, ning enamasti tuleb vahe sellest, kui vara asjaga alustati ning kui kirglikult sellega tegeletakse.
Eestis tegeleb tõsisemate ülikoolieelsete arvutiteadmiste andmisega kitsas seltskond fanaatikuid, ühelt poolt hakkajamad arvutiõpetajad, teiselt poolt Tartu Ülikooli juures tegutsev Teaduskool ning informaatikaolümpiaadide toimkond, kes korraldab mitmesuguseid programmeerimise ja IT-alaseid võistlusi. Keegi neist ei saa oma tegevuse eest suurt midagi, tegutsetakse pigem hobi korras. Peamiselt on kõik laste enda teha.
Samas, kui 2000 aasta paiku võttis kasvõi programmeerimisolümpiaadi eelvoorudest osa stabiilselt üle 100 õpilase, on see arv praeguseks langenud keskmiselt 60 kanti. Need on inimesed, kelle seast moodustub kunagi IT-inseneride ja teadlaste tuumik. Et eelmistes punktides toodud kava kohaselt edasi areneda, peaks osalejaid olema mitusada, praegune arv ei võimalda isegi taastootmist. Võrdluseks on Leedus programmeerimine olemas koolides õppeainena ning seal tuleb analoogsetele üritustele 800 õpilast! See tähendab, et 10 aasta pärast on nende potentsiaal IT vallas oluliselt kõrgem Eesti omast ja meil tõsine oht edetabelites veel langeda.
Milles asi? Kui tiiger esimest korda hüppas, olid arvutite võimalused palju väiksemad ning koolide esimesed arvutiõpetajad jagasid ka lastele eelkõige programmeerimisalaseid teadmisi – et selle arvutiga oleks võimalik rohkem peale hakata. Sajandivahetuseks oli aga juhtunud kaks asja: esiteks oli arvuti jõudnud masskasutusse, sellest oli saanud tarbeasi ning ka fookus nihkus nokitsemiselt praktilisele kasutamisele. Teiseks lahkusid paljudest koolidest need esimese laine õpetajad ning järgmine laine õpetas juba ainult MS Office’it, mitte programmeerimist.
Tagajärjeks on, et lapsed, kellel muidu oleks eeldusi ja huvi asjaga tegeleda, ei saa vastavat infot ega julgustamist, mis lubaks neil areneda tulevasteks maailmanimega firmade loojateks.
Mida peale hakata?
Olukord pole roosiline, kuid siiski on võimalik vankrile hoog jälle sisse lükata.
Üleskutse ettevõtjaile: Ühe töötaja leidmine, värbamine ja esialgne väljakoolitamine võib maksta tuhandeid eurosid. Selle raha eest saaks korraldada õpilastele võistlusi ja muid üritusi, mis 5-10 aastat hiljem tooks tagasi mitukümmend potentsiaalset töötajat. Eesti ettevõtted peaksid olema piisavalt küpsed ja stabiilsed, et sellises ajahorisondis mõelda. Ja kui tekib hirm, et me teiste firmade tulevased töötajad ka kinni maksame, siis võib ju alati rahad kokku panna.
Üleskutse õpetajatele: Ärge kartke õpilastele levitada Teaduskooli kursuste või programmeerimisvõistluste infot. Olen kuulnud ahastamapanevaid lugusid, kus õpetaja pole materjale lastele edasi saatnud, sest „kui neil probleem tekib, küsivad nad minu käest ja ma ei oska vastata“. See, et tänapäeva maailm muutub kiiresti ja kõigile küsimustele ei oska vastata, on täiesti loomulik ja seda ei ole vaja häbeneda. Ma ei oska ise ka oma laste küsimustele alati vastata, aga lapsevanemad ja õpetajad polegi enam ammu viimane instants. Internetis on rohkem teadmisi kui ükski inimene elu jooksul suudaks omandada, ja needsamad informaatikaolümpiaadi toimkonna inimesed on nõus teeotsa kätte juhatama.
Üleskutse lapsevanematele: Julgustage oma lapsi õppima reaalaineid ning nokitsema arvutite kallal – maailm muutub tulevikus keerulisemaks ja omandatud teadmised tagavad edu. Kui te panete oma lapse viiulitundi või maleringi, et tal elus hiljem ekstra oskusi oleks, siis sama kasulik on saata teda ka tehnoloogiaringi.
Üleskutse noortele: Ikka veel on levinud stereotüüp, et IT-mehed on mingid patsiga poisid, kes istuvad keldris ja urisevad möödakäijate peale. Tegelikkuses kipuvad viimastel aastatel just IT-firmad võitma kõige pere- ja töötajasõbralikuma ettevõtte auhindu, neis on mugavad ja kaasaegsed tingimused, hulgaliselt soodustusi ja parimad üritused. Palkadest oli ka juba juttu. Leidke võimalus külastada Skype’i või Webmedia kontorit ning vaadake, kas meeldib.
Üleskutse riigile: Investeeringud IT-haridusse kitsamalt ning reaalharidusse laiemalt, mis algaksid juba põhikoolist, tasuvad end ära rohkem kui miski muu. Iga Eestile lisanduv IT-spetsialist saab tulevikus olema mitu korda suurema sissetuleku ja ekspordiväärtusega kui keskmine kodanik, tuues oma maksurahaga õpetamise kulu paljukordselt tagasi. Ideaalis oleks see osa kooliprogrammist, aga kui seda ei jaksa, oleks abi ka huvitegevuse ja ringide tekke soodustamisest.
Tead Targo.
Seekord nagu polegi… millegi vastu vaielda, nii kummaline kui see ka pole.
Pigem on üks asi kirjutamata jäänud. See, mida sa kirjutasid ühes teises kirjatükis. Miks on meil nii palju keskpäraseid programmeerijaid, kes teevad viletsaid IT projekte.
Sest meil on nii palju keskpäraseid v. alla selle “managere” ja projketijuhte
200 programeerijaga projekt eestis on ulme juba seetõttu, et isegi kui need 200 säravat inimest õnnestuks kokku roobitseda: KES suudaks neid juhtida ja hallata sedasi, et nad oleks õnnelikud, töövõimelised, motiveeritud?
Ei ole meil selliseid juhte
“Esiteks tehakse IT-s mitte millestki midagi. Me ei kuluta mingeid loodusvarasid, mis võiks otsa lõppeda, või komponente, mille hinnakõikumine maailmaturul meid rööpast välja viiks.” Avatud maailm võimaldab inimestel erinevalt metsast või turbast hääletada jalgadega ja mäng tulevaste tippprogejate peale hakkab juba vanemate otsusest jääda Eesti Vabariiki, edasi koolist, ülikoolist ja töökohast. Kõik need neli peavad olema mingilgi määral konkurentsivõimelised. Oma kodumaal ja keeles olemisel on väärtus, aga kellele asendab see -10%, -25% või -50% arstiabi ja koolide tasemest, palgast ja pensionist? Ääremaad peavad eriti tublid olema võimaluste loomisel.
Offf:
Seekord nagu polegi… millegi vastu vaielda, nii kummaline kui see ka pole.
200 programeerijaga projekt eestis on ulme juba seetõttu, et isegi kui need 200 säravat inimest õnnestuks kokku roobitseda: KES suudaks neid juhtida ja hallata sedasi, et nad oleks õnnelikud, töövõimelised, motiveeritud?
Projektijuhtimisest olen läbi aegade mitmes kohas kirjutanud ja oleme sel teemal vaielnud ka
Üldine moraal kipub olema, et (hea) projektijuhtimine on igavene raske värk ja ega keegi sellega väga tegeleda ei taha.
Kolmekohalise inimeste arvu juures tuleb aga mängu veel asjaolu, et mingi üldtaustaga manager ei saa enam kõiki tehnikuid hallata, meil läheb paratamatult vaja ka progeja taustaga inimesi, kes juhivad teisi progejaid (sama analüütikute ja testijatega). Nende kultiveerimine on muidugi veel raskem.
Miks tuleb keskpärase manageri poolt lahkuma sunnitud, omal alal väga tubli ja töökas, isiklikke seisukohti omav ja neid aktiivselt kaitsev itimees mälupildina väga tuttav ette
Keskpärane management mitte ainult ei jäta potentsiaali realiseerimata vaid sunnib Andekad Inimesed ära minema.
Pigem on keskpärase managemendi võime sundida nende andekaid alluvaid uusi kogemusi hankima ja oma maailma avardama selgelt alaväärtustatud
Kui tainast (enamasti ka ebakindlal) juhil õnnestub pikemat aega vastu seina sõitmata väärt inimesi minema puksida, siis pole väärt tööjõudu kas a) ettevõttesse vaja või b) kihutab ettevõtte ise sajaga seina suunas – mõlemal juhul on töötajale parem “kaabu tõsta ja oli meeldiv öelda” nagu priitp muigabki üleval.
Huvitav artikkel, eriti see osa, mis puudutas programmeerijate järelkasvu. Varakult alustajate näideteks olid seal toodud suhteliselt tuntud isikud, kes olid ka hiljem IT-vallas väga edukad.
Mind huvitaks aga, kuidas on lood keskmiste Eestis töötavate programmeerijatega. Paljud neist on alustanud juba põhikoolis või gümnaasiumis ning palju on neid, kes hakkasid programmeerimisega tegelema alles ülikoolis või tööl? Ning kas leidub ka vastupidiseid näiteid, kus inimene alustas võrdlemisi hilja, kuid ometi on tegu hea ning kõrge efektiivsusega programmeerijaga?
bent:
Mind huvitaks aga, kuidas on lood keskmiste Eestis töötavate programmeerijatega. Paljud neist on alustanud juba põhikoolis või gümnaasiumis ning palju on neid, kes hakkasid programmeerimisega tegelema alles ülikoolis või tööl?
Konkreetset statistikat pole vist keegi teinud, aga ma olen läbi aegade päris paljude inimestega tööintervjuusid korraldanud. Seal pole tegelikult kõige tähtsam mitte alustamise aeg, vaid see, kas keegi tegeleb programmeerimisega ainult kellast kellani ja teeb asju, mida ülemus käsib, või on see talle ka muidu hobiks. Vahe on kohe näha ja teise kategooria tegijad saavad enamasti palju edukamaks.
Alustamisaja ning edu vaheline korrelatsioon on selgitatav lihtsalt asjaoluga, et põhi- ning keskkooli ajal on inimestel hobide jaoks tavaliselt oluliselt rohkem aega kui hiljem.
Minu üle 10 aastane kogemus IT vallas leiba teenides on – “kellel on huvi, see saab ka tippu”. Eesti on siiski niipalju võimalusi pakkuv täna, et enamasti jääb areng iseenda taha kinni – mitte võimaluste. “Alustamisaja ning edu vaheline korrelatsioon on selgitatav lihtsalt asjaoluga, et põhi- ning keskkooli ajal on inimestel hobide jaoks tavaliselt oluliselt rohkem aega kui hiljem.” – selle Targo väitega saab ainult nõustuda – igapäeva leib teenitakse enamasti IT meeste poolt nürilt müra- ning segamisterikkas keskkonnas, mis tapab inimesed õhtuks lihtsalt ära. Samas ei jää areng ka selle taha huvilisel – keegi ei keela töökohtade vahetamse vahel endale mõne kuu arenguks võtta kui ka ettevõtte ei koolita (mida ta enamasti ei tee seni kuni töö eest saab niisama arve ära saata) või palgata puhkust võtta. Põhiline on ennast mitte kõrimulguni täis laenata ja siis kulpi jääda lööma elu lõpuni “kuldsetes käeraudades” (enamasti pole need ka teab mis kuldsed).
Aga mind hakkas kogu asja juures painama see oleks, võiks, teeks kõneviis. Oskab keegi kommenteerida kui palju on välja antud abimaterjale programmeerimisõpetuse-ringiliste tegevuste jaoks? Midagi loetavat, normaalselt selgitavat, mitte API tõlkeid või “for dummies” stiilis pinnapealseid ülitisi? Mitmed firmad osalevad aktiivselt ülikoolide juures õpetades siis juba edasijõudnuid või vähemalt suuna osas teatava valiku teinud inimesi. Mis tasemel materjalid on olemas põhikooli, keskkooli, miks mitte ka algkooli jaoks? Ma erinevate akadeemikute koostatud lektüüre ja olümpiaadide ülesandeid, mis teemadest kogu intrigeerivuse välja imevad ja tihti ka seetõttu huvi taaduma sunnivad, ei pea siinkohal silmas. Õpetajad sel juhul ei peaks ju ise alati ratast leiutama, neil oleks hea selgroog olemas, mida rikastada. Oskad Targo seda teemat selle nurga alt kommenteerida? Vabanda, kui juba oled seda teemat kajastanud, pole kõiki postitusi läbi lugenud.
Risto, ega neid palju ei ole. Teaduskoolil on üks kursus: http://www.teaduskool.ut.ee/4575, mis on küllaltki OK. Tartu Ülikooli ATI juhtimise all läheb loodetavasti veel üks kursus käima, katsun sellele ise ka nõuga abiks olla.
Ideaalis vormuks nende kursuste materjalid ka mingiteks raamatuteks vms, aga praegu seda veel juhtunud pole.
Tundub, et tuleks siis ka tugevalt investeerida korraliku management’i koolitamisse, et olemasolevat ressurssi mitte raisata… Ja nii edasi
Tegelikult on see väga huvitav artikkel ja kehtib väga paljude tegevusalade, mitte sugugi ainult IT kohta.
Ma ei usu ausalt öelda, et kellegil sellepärast tippprogejaks saamata jääb, et kodumaist raamatut riiulil või koolis tundi polnud. Einstein sai Einsteiniks ka patendiametis töödates. Tipud tekivad sellest, et teisiti ei saa. Huvi veab.
Huvi on võimalik suunata ja tegelikult tulekski seda teha. Võtame näitena sportlased, kellel on loomuomaselt kõrgendatud huvi füüsilise tegevuse vastu ja nad on selles head, siis neist saavad kergejõustiklased, karatekad, korvpallurid või võrkpallurid üldiselt selle järgi, mis võimalused neil on kohapeal millegagi tegeleda. Sama nupukatega, kui sul ikka pole head innustavat eeskuju, võimalusi-ligipääsu arvutite-matemaatika tuumale, siis jah arvuti muutubki tarbeesemeks ja ajud leiavad rakendust näiteks maleringis. Siinkohal ma ei ütle midagi halba maleringi kohta, vastupidi, jube hea, kui sedasi on võimalik kurdusid treenida, kuid seeme on idanema pandud sellega juba teise potti. Noorel inimesel on üsna keeruline kõigest kõike hoomata ja siis teha valikuid, mis teda enim huvitab. Paljud 30+ inimesed kehitavad veel õlgu öeldes, et nad ka täpselt ei tea, mis nad tahavad, kuigi nad võivad olla juba väga edukad väga erinevatel erialadel. Ehk minu arvamine on siiski see, et tippude tekkimist on võimalik väga edukalt soodustada. Ja kui sul on 10 väga head ja 1 suurepärane progeja, siis see on võrratult parem tulemus kui 1 puhtast loomuomasest huvist ajendatult tekkinud 1 suurepärane progeja. Norras suusatamine, Leedus korvpall, Eestis it? Miks mitte, sest spordivarustus on tänapäeval juba kallim, kui arvutitehnika. Rääkimata korraliku suusabaasi vs internetiühenduse maksumusest.
Kahevahel olevaid inimesi on võimalik mõjutada. Kas aga tõelised tipud on kahevahel? Ja kas miski monokultuuri külvamine on ühiskonnale pikas plaanis kasulik? Maailm on lahti – kui on huvi ükstapuha millega tegeleda, siis saab ju minna mujale õppima ja praktikat saama – milleks piirata ennast Eesti võimalustega (“suusabaasi olemasoluga”), mida see annab? Hariduse taseme üleüldine parendamine – jah, sellega olen nõus – aga progejate vorpimisse ühiskonnas panustamine arstide või arhitektide arvelt?
Samas kui Webmedia ja Playtech eraettevõtetena panustavad progejate järelkasvu või vanemad oma lapsi miski ameti suunas suunavad – siis see õigus neil on. Ma lihtsalt ei arva, et riik peaks siin sekkuma rohkemal määral kui arstide vms iganes ameti järelkasvu. Suunatud haridus on ohtlik asi ja IT firmad oskavad sama hästi lobistada kui teised. Kuulsin pettunud noore ja hakkaja mehe käest kuidas Helmes korraldas miski pealkirjas põneva ürituse ja sisu oli värbamine.
Einar, argumendid on jutus ju täiesti konkreetselt välja toodud.
Esiteks toob hea reaalharidusega IT-insener riigile palju rohkem tulu kui keskmine kodanik. Arstide ja arhitektidega võrdlus pole korrektne. Kutsevalikut arst vs programmeerija tuleb ikka väga harva ette ja arhitekte on tööhõives paar suurusjärku vähem. Pigem on valik ikka selles, et enamatel keskkoolilõpetajatel oleks tugevam reaalainete põhi, et nad saaks ses suunas edukamalt edasi õppida ja neid vähem ülikoolist välja langeks.
Teiseks on jutt sellest, et nendel “tippudel”, kellest Sa ise ka räägid, oleks võimalik oma huvialaga tegeleda võimalikult varakult, suurendamaks potentsiaali, et Eestist kasvaks järgmine Mark Zuckerberg või kasvõi Markus Persson.
Seega, valik on hoopis selles, kas me saame oma haridussüsteemist ülikõvad IT-mehed vs keskpärased IT-mehed või siis nt IT-mehed vs välisfirma allhankeosakonnas elektroonikajuppide liinitöö korras kokkupanijad.
Selles, et riik toetab konkreetselt reaalharidust, et oma teadust ja tehnoloogilist arengut soodustada, pole midagi uut. Kasvõi asjaolu, et USA on läbi internetirevolutsiooni maailma esirinnas olnud, tuleneb lihtsalt sellest, et külma sõja ajal toetati seal reaalharidust rohkem ja viljad said küpseks 1990-2010. Nüüd on seal aga reaalhariduse kvaliteet allapoole libisemas ning juhtpositsiooni tulevikus raskem säilitada.
Kolmanda ja kõige olulisema argumendina on toetus, millest ma räägin, muude riiklike ning ka hariduskulutuste kõrval nii pisike ja potentsiaalne kasu nii palju suurem, et piinlik on sellest rääkidagi.
Vähema, kui saja tuhande euroga aastas saaks juba ülikõva programmi korraldada kooliõpilastele. Raha leidmiseks suudan kinnisilmi näidata kohti, kus riik saaks kasvõi oma praegustes IT-lahendustes/lähenemistes kokku hoida. Mittekorraldamine on selgitatav ainult mõttelaiskuse ja apaatsusega.
tsiteeriks carmen kassi
Eesti otsib oma konkurentsivõimet riiklikest arengukavadest, innovatsioonist, “Teadmistepõhisest Eestist”. Lugesin viimatinimetatud dokumenti. Väga huvitav ja kena pakk paberit, aga maailmas on _üle 40_ kuni poolteise miljoni inimesega arenguriiki, kes ilmselt üsna _sarnase_ pilguga tulevikku vaatavad. Me kõik _kirjutame maha_ täpselt samade lääne juhtimis- ja majandus_gurude_ doktoritöid.
http://www.epl.ee/news/arvamus/carmen-kass-meie-ja-nemad.d?id=50980358
see millest sa räägid,kõik on õige, aga natukene peab ka õnne ja juhust olema. kui vaadata väikeärisid. miks mõned kohvikud on edukad, miks mõned ei ole.
Raskel ajal peab tegema raskeid otsuseid ja ehk on tõesti täna see päev, kus riik peab tegema suunatud pingutuse ühte eluvaldkonda – mille arendamine on odav ja toob hästi sisse. Küll pärast vaatab, kuidas monokultuursusega hakkama saab. Parem monokultuursus kui uus-kolonialismile omane odav väntamine ja jõuga nõu asemel leiva teenimine. Pigem jah, Targo. Mitte, et see mulle meeldiks – päris riigis peab olema ikka autoinsenere ja materjaliteadlasi ja …