Comments on: Neli küsimust Eesti haridussüsteemile

By: Steger Michael

Steger Michael — Thu, 25 Aug 2016 19:51:39 +0000

Tere Head inimesed Kas otsite äri laenu isikliku laenu, eluasemelaenu, auto laenu, õppelaenu, võlgade konsolideerimise laenud, tagatiseta laenud, riskikapital jne .. Või olid sa keeldusid laenu pank või finants- asutuse ühele või mitmele reasons.You on õige koht oma laenu lahendused! Olen erakreeditor ma anda laene ettevõtetele ja eraisikutele madala ja taskukohane intressimäär 5%. Intress. Palun võtke meiega ühendust.
stegermichaelonline@gmail.com

By: martinez gomez

martinez gomez — Thu, 26 Feb 2015 22:15:04 +0000

do u vaja laenu väikesemahuliste ja suuremahuliste äri intressimäär nii madal kui 3% võtke

martinezgomezloan@gmail.com aidata u aktualiseerida oma unistused :

1: äri- laenu (väike ja suur skaala)
2: isikliku laenu
3: rühm laenu
4: õppelaenu
5 : auto laenu
6 : maja laenu

Kõik teile kättesaadavaks 5 tööpäeva / tööpäeva jooksul pärast vastava menetlemiseks vajalikud dokumendid oma

taotluse , selle kiire ja liht

By: Kriku

Kriku — Mon, 30 Dec 2013 18:16:06 +0000

Vastused küsimustele ka:

1) käiatakse kivipeade ajudesse infot kandvaid sooni (juba puupeadel on igav ja veel pehmemast materjalist peade jaoks on kogu see põhikooli trall naeruväärne);

2) sellega, et ajakirjandusse jõuavad peamiselt vingujad, kes vinguvad alati, iga korralduse puhul (pole seal tegelikult midagi nii raske);

3) mitte millekski ja juba enne keskkooli võiks ära lõpetada (keskharidus ei ole kohustuslik ja ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks valdav enamus keskharidust omandavaid õpilasi üldgümnaasiumis käima kutsekooli asemel);

4) ühiskonna huvides on igaühe võimete maksimaalne väljaarendamine, millega kaasneb ka rahulolu (ajalugu läheb õppima igal aastal mitu medaliga lõpetanut ja igaühest neist saaks ka programmeerija, aga mitte eriti hea programmeerija).

By: Kriku

Kriku — Mon, 30 Dec 2013 16:50:24 +0000

Tere, Targo

See, millest sa kirjutad, on ühelt poolt demokraatia igavene kitsaskoht, populismi probleem. Mida teha poliitikutega, kes lubavad ebareaalseid asju? Maksude drastilist alandamist, igale pensionärile 500 krooni, tasuta ühistransporti, turvafirmat ajateenistuse asemele, vähem koduseid ülesandeid ja nii edasi? Mida teha valijatega, kes selliste poolt hääletavad? Igas ühiskonnas kipuvad olema kas enamuses või äärmisel juhul väikeses vähemuses inimesed, kes mõne niisuguse lubaduse liimile lähevad.

Teiselt poolt on see hariduse kvaliteedi probleem ja tihedalt seotud õpilaste motivatsiooniga. Aastaid tagasi tabas mind masendus, kui ma kuskilt lugesin, et tuletis on graafiku tõus. Miks, oh Allah ja Krishna, miks küll ei öelnud mulle neid nelja sõnakest keskkooli matemaatikaõpetaja? Miks rikuti terve suur huvitav valdkond alusseoste sõnastamata jätmisega minu jaoks niimoodi ära, et ma tegelesin sellega täpselt nii palju kui kooli lõpetamiseks vaja oli? Või oleksin ma tuulepäise keskkoolinolgina pidanud selle arusaama ise kuskilt üles kaapima ja ennast niimoodi motiveerima? Kui paljud keskkooliõpilased selleks piisavalt küpsed on ja kas tõesti peaks eeldama, et nad seda on…?

Kolmandalt poolt on see ebavõrdsete võimete küsimus, nagu ka ise ütled. Midagi pole teha, inimesed on erinevad ja arenevad endale sobivaimas tempos koos endaga võrdsetega (või endast natuke parematega). Jutt sellest, et “eliitkoolid” rikuvad hariduse võrdse kättesaadavuse printsiipi on jama seni, kuni eliitkoolide õpilastelt ka rohkem nõutakse. Seda lihtsat, aga vähekorrektset tõde välja ütlev poliitik riskib aga poliitilise enesetapuga.

Mul poleks midagi selle vastu, kui – vabandage väljendust – lolle õpetataks lollidekoolis ja tarku tarkadekoolis, aga kui vanalt saab lapse võimeid adekvaatselt hinnata? Karta on, et 7 eluaastat see piir ei ole. Vahest peaks lahutama mitte põhikooli ja gümnaasiumi, vaid alg- ja põhikooli ning katsed korraldama 4. klassi astumisel…?

By: Sven

Sven — Mon, 09 Dec 2013 12:26:05 +0000

Suurepärane, et Eestis on blogijate seas ka hariduse kirjutisi. See näitab inimesed soovivad ühiskonnana areneda. Minu kui tulevase haridusfilosoofi nägemus erinevate sektorite poliitika, sotsiaalsete ja pedagoogiliste ning ka filosoofiliste mõtete segunemisest moodustab juba hetkel keeruka võrgustiku. Sellegi poolest püüan vastata lühidalt aga nii nagu TÜs kombeks poliitkorrektselt tehtaks.
1) Mida seal koolis tehakse ometi kõik see aeg? Koolides õpetatakse, õpitakse ja sotsialiseeritakse. Nendest moodustub ühtse terviku. Kui mõnes neist on probleemid või teisiti öeldes muudatuste toimumine, nt reformimine, siis tekib korrapära ja vastuhakk. Haridussüsteem on konservatiivne ja väga palju riigi tasandil segunevad majandus, poliitilised võimu ning teaduse enese ambitsioonid. Koolis seega tegeletakse suuremas jaos sotsiaalsete probleemidega, mis on sätitud kooli hierarhilistest suhetest tulenevalt kokku pedagoogiliste probleemidega. Nende tulemusena jääb tõeliselt õppimiseks aega pakun, kui 45 minutit on tund, siis umbes 15-20 minutit. Ülejäänud aeg kulub selleks, et kõik ühel lainel püsiks. Suurim tänapäevane probleem on meetodid, õpilaste ja õpetajate kohanemine uute reeglitega, et õpetaja ei ole ainus tark isik klassis või ainus, kellel on huvi, motiveeritus millestki arusaada. Nagu eelnevates kommentaarides ka on öeldud, arusaamisest lähtuvat õppimist või õpetamist ei tehta ja kui tehakse siis peab õpetja olema suuresti valmis pingutama.
2) Millega on selgitatav, et ühelt poolt on koolis käimine tänapäeval hirmus raske, aga koolilõpetajate teadmised on järjest väiksemad? Koolis käimine ongi rakse õpilasele kui õpetajad ise ei ole pädevad koolides arusaamisest lähtuvalt õpetama. Siin on hea näide 2+2=4 õpetamine. Kuidas sa teed lapsele selge aritmeetilise tõe, kui sa lähtud enese arusaamisest, siis sa suuretõenäosusega võidki jääda seda õpetama. Kui aga sa võtad positsiooniks õpilase arusaamise sellest, siis sa kohandad ennast õpilase järgi ja suudad pakkuda head õpetamist. Rasked koolid on need kus õpetaja arvab, et ta teab asjast kõike aga tegelikult ei tea seda nii hästi , et seletada seda lahti lihtsalt.
3) Milleks see lapsepõlve igavene pikendamine vajalik on? Ühest poolest on poliitiliselt on kasulik kui on inimesed on abitud. Siis saab nendega manipuleerida. Samuti on lapsepõlve pikendamine inimese kasvatamise küsimus, kas me õpetame ta iseseisvaks või meist sõltuvaks. Sõltuv isik on alati ka toeks teisele, kes teda ära kasutab. Muidugi nii kaua kui teine sellest aru ei saa.
4) Kas hariduses peaks tähtsam olema igaühe individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi? See puudutab juba küsimust, kas minu hüved on tähtsamad kui ühiskondlikud hüved. Samuti, kes nende eest vastutab ja kellel on õigused hüvedele? Paljudel nendele on olemas erinevad vastuolulised vastused olemas, kuid isigi kui me vastame nendele hästi kõigi meelest, siis tekib olukord, kuidas viia seda ellu, nii, et paljud saaksid jääda oma mugavus tsooni.

By: Rauno

Rauno — Mon, 15 Jul 2013 10:52:35 +0000

@Anu: Punkt number 2 jättis natuke halva maigu. Nimelt pealinna tugevamad koolid ei ole asjata tugevamad. Nagu sa kindlasti tead tehakse sinna sisse pääsemiseks katseid, millega sorteeritaksegi välja need helgema peaga lapsed. Sa nagu võrdleksid kahte inimrühma, kus ühel on keskmine IQ 70 ja teisel 102. Mis sa ise arvad, kes sooritavad eksamid kõrgemale skoorile?
Põhikooli eksamid on jällegi mõttetu umbluu, mille hindeid pole üldse mõtet võrrelda (tulen väiksest maakoolist, eksamid kõik 5-d). Põhikoolide taseme võrdlemine on ka äärmiselt nüri tegevus, sest on ju laialt teada, et õppetöö viiakse läbi riiklike õppekavade alusel. Haridustaseme vahe tuleb sealt, et väikestesse maakohtadesse ei tule tööle motiveeritud õpetajad. Pigem maanduvad sinna need, kellel endal on antud aines piisav haridus, kuid puudub pedagoogiline väljaõpe.
Ise põhikoolis ning ka veel gümnaasiumis õppides olin kindel, et tahan saada matemaatika/informaatika õpetajaks. Kuna ülikoolis õppisin ka IT-d, siis tundus veel aasta tagasi täiesti võimalik, et saan oma kirge noorematega jagada, aga siis tuli Aaviksoo ja purustas kõik unelmad. Sest olgugi, et õpetamine on mulle ka praegu meeltmööda, ei kujutaks ma ette, et pean tegema ühte ja sama tööd ilma võimaluseta karjääriredelil tõusta.
USA koolisüsteemil tundub olevat üks väga suur pluss, mida Eestis reaalselt kasutada saavad ainult vähesed koolid – vabaainete ja ainepunktide süsteem. Teoreetiliselt peaks olema ka praegu koolides vähemalt üks valikaine, aga kuna oleme endise NL-i vabariik, siis puudub maakoolides igasugune võimalus õppida vene keele asemel saksa keelt näiteks. Ja selle õppeaine väärtus on küsitav, sest minu mäletamist mööda õppisime 6-9. klass ainult vene alfabeeti, sest paljudel tuli veel eesti keeles lugemine sellisel tasemel välja, et tekstülesandeid pidi matemaatikas näiteks õpetaja ette lugema, et kõik aru saaksid ikka.
Oleks juba aeg, et noored, keda huvitab Eesti hariduse kvaliteet, saaks oma sõna sekka öelda, mitte ei peaks abitult pealt vaatama, kuidas koalitsiooni erakonnad suruvad läbi küsitava väärtusega seadusi.

By: Anu

Anu — Tue, 02 Jul 2013 05:55:36 +0000

Siin neli vastust neljale küsimusele.
1. Mida koolis tehakse? Koolis õpitakse. Ainult et meie koolid ei anna enam üldistada üldnimetaja “kool” alla, selleks on nad juba väga erineva tasemega.
2. Miks jääb teadmiste tase aina madalamaks? Ka teadmiste tase on erinevates koolides väga erinev, sedagi ei anna üldistada. Pealinna tugevamates koolides visatakse riiklikud eksamid keskmisele hindele 4.6 – 4.9 vabalt, ilma et keegi neid eksamiteks eriti tuuniks. Mis toimub mujal – öelgu keegi, kes lähedalt näinud.
3. Milleks lapsepõlve pikendada? Ega ei tasugi, oluliselt mõistlikum on ühest või teisest konkreetsest ametist, nt.IT, huvituvad lapsed suunata kutseharidusse. Üldharidus ongi ju mõeldud üldiselt kõigile ehk keskmisele lapsele.
4. Kas individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi? Eks ikka mõlemad, oluline on, et ühiskond võimaldaks vajadusel teha ka individuaalseid valikuid. Ning see võimalus on meie haridussüsteemis ju täiesti olemas – kõigile, kes soovivad varakult spetsialiseeruda (s.h.IT), on avatud kutsehariduse uksed.

By: Margus (~7a õppejõud)

Margus (~7a õppejõud) — Sun, 30 Jun 2013 20:33:06 +0000

Tsiteerin: “Kui keegi nüüd arvab, et minu poiss on kuidagi eriline, siis ma pole nõus. Olen kindel, et suudaksin sama tulemuse saavutada iga lapsega, kellel on esiteks motivatsiooni ja keda pole teiseks lapsevanemate poolt ära rikutud jutuga, et «matemaatika on igav, raske, nõme jne».”

Ei maksa arvata, et poss pole eriline…

Võin oma kogemuse põhjal väita, et õppe edukus sõltub kahest faktorist: esiteks õppuri motivatsioon, teiseks õppejõu motivatsioonist.

Kõik ülejäänu on teisejärguline.

Õppejõu motivatsiooniga võid igast vurlest teha mõtleva tegelase peale tõsist tööd. Kaua su motivatsioon vastu peab?

By: Targo

Targo — Sun, 30 Jun 2013 15:53:42 +0000

Juhani+Krista, 10 points. Ma usun ise ka sellesse, et inimese saatus on enamjaolt enda teha ja võimekatele inimestele leidub alati kohti, kus mõistlikult hakkama saada.

By: Krista

Krista — Sun, 30 Jun 2013 13:35:03 +0000

Eks see selline nõiaring ole. Uutele nõudmistele vastavad õpetajad ei tule 700 eurose palga peale ja olemasolevad õpetajad ei saa uute oludega hakkama.

See on Juhanil muide vägaväga hea küsimus, miks õpetaja läheb lisateenimiseks 2.50 tunnitasuga Selveri kassapidajaks, mitte ei tee oma ajaga midagi tulusamat Kõrghariduse ja juhtimiskogemusega inimene võiks suuta teha oma väikese firma, millega annab tasulisi koolitusi, edasiaitamistunde andekatele, kirjutab raamatuid, õppematerjale vms.