Augustis kirjutas Sandra Niinepuu Nihilistis, et IT õppimine on üle haibitud ja ei sobi igaühele.

Mõni aeg hiljem vastas sellele Margus Niitsoo, et reklaam on õigustatud, kuna inimesed (eriti keskkoolis) niikuinii ei tea, mida nad tahavad. Eks teismelise iga ongi see aeg, kui sa ei tea, mida sa tahad, aga tead väga täpselt, kuidas seda saada – katsun neid seetõttu hädast välja aidata.

Nimelt jäi esialgses diskussioonis minu meelest kummalgi poolel nägemata tõusulaine, mis kõik muud argumendid varjutab ning küsimuse hoopis teravamasse valgusse seab. Selles laines on aga nii mõnedki vastused.

Tarkvara sööb maailma

(Jaotuse pealkiri pärineb Marc “munapea” Andreesseni vastavast artiklist.)

Inimjõu asendamine tehnoloogiaga on sama vana kui tsivilisatsioon ning viimase arenguga lahutamatult seotud. Vankriga sai vedada suuremat koormat kui seljas ning veskiga jahvatada rohkem jahu kui käsitsi.

Pidevalt on muutunud ka inimeste töö sisu. 200 aastat tagasi töötas 90% eurooplastest põllumajanduses, praegu umbes 5%. 70 aastat tagasi oli enamik arenenud maade tööjõust hõivatud tööstuses, praegu 20-25%. Tehnoloogia asendas inimtööjõu kas otseselt või võimaldas tootmist liigutada odavamatesse piirkondadesse.

Muutused toimusid siiski vähehaaval. Kui külla tuli uus traktor, mis tegi ära kolme hobusemehe töö, hakkas üks neist traktoristiks, teine leidis töö kõrvalpõllul ning kolmas läks linna vabrikutööliseks. Tööpuuduse tase on ajalooliselt püsinud kümnekonna protsendi piires.

Nüüd on muudatuste tempo aga hüppeliselt kiirenenud, kuna peamine innovatsioon toimub tänapäeval tarkvaras. Erinevalt traktorist on meil tarkvarast võimalik kohe teha miljon koopiat, millest igaüks kohe kusagil inimtööaega sööma hakkab.

Võtkem näiteks Uber, mis võimaldab eraisikul pakkuda taksoteenust (eestlased võivad mõelda, et Uber=Taxify+telefoniga maksmine+tagasiside+eraautode võimalus). Tellimine ja tasumine on lihtne ja kiire, samuti saab nii arvestada nii juhi kui reisija kohta eelnevalt jäetud tagasisidega. Seetõttu eelistavad paljud inimesed Uberit tavataksodele, argumentideks odavam hind, suurem mugavus ja parem teenus. Uberi kasutuselevõtt suurlinnas paneb aga silmapilkselt löögi alla tuhanded traditsioonilised taksojuhid, kuigi materiaalselt on kõik sama, liikunud on ainult bitid ja baidid.

Praeguseks tegeleb tarkvara loomisega nii palju inimesi, et uus tehnoloogia kaotab töökohti kiiremini, kui need asenduvad – sotsiaalne koormus ületab ühiskonna seedimisvõime.

Muutuste sümboliks on minu jaoks isesõitev auto. Füüsiline sisu on kõik sama: mootor, käigukast ja rattad nagu igal teiselgi autol. Kaamerad ja radarid muidugi lisaks, aga ka need on maailmas juba ammu eksisteerinud. Kuid lisame tarkvara, mis võimaldab neid kõiki koordineerida piisavalt hästi, et inimest pole sinna enam tingimata vaja, ja mis juhtub? Miljoneid taksojuhte, bussijuhte, kaugsõiduautojuhte pole enam tarvis. Samuti pole tarvis neid miljoneid, kes on tegevad liikluskindlustuses või automüügisalongides. Doominoefekt ulatub kaugele.

Sarnaseid näiteid leiame pea igalt alalt, kuid eriti tavaliste keskklassi töökohtade seast. Kui vaadata tegevusi, mida ma praegu online teen, on nimekiri pikk: reisiplaneerimisest ja lendudele registreerimisest raamatute ostmise ja filmide vaatamiseni. Igaüks neist on kusagil ära söönud mingi tükikese varem inimeste poolt tehtud tööd, kuid see on alles algus. Näiteks enamik tegevustest, mida teevad arstid, õpetajad ja juristid, on tehnoloogiaga asendatav. Perearstile jääb pigem inimliku kontakti roll, kuid diagnoosi panna ja parimat ravimit soovitada suudab arvuti tema eest paremini. Kui üles kasvab põlvkond, kes suhtlebki ainult nutiseadmete vahendusel, võib ka sotsiaalne funktsioon kaduda.

Olles sel teemal erinevate inimestega rääkinud, on mitmetel tekkinud vihane reaktsioon, “kuidas ma julgen nende ametit maha teha!“ Ma ei anna kõnealustele muutustele moraalset hinnangut hea või halva osas. Jah, see võib olla hirmutav. Jah, paljude inimeste elu pööratakse pahupidi. Aga seda protsessi suunavad majandusseadused on sama vääramatud kui loodusseadused, mis näiteks mõne asteroidi Maaga kokku põrkama suunavad. Näppude kõrvadesse surumine ei muuda asja olematuks, kuid me võime nendeks muutusteks valmistuda.

Tulevikuühiskonna struktuur

Tuleme nüüd tagasi esialgse teema juurde – mida võiks inimene õppida, kuidas tulevaseks eluks valmistuda?

Üldised printsiibid on:

1. Tehnoloogia muudab enamiku töövaldkondadest majanduslikult efektiivsemaks.
2. Kui mingis vallas keegi tehnoloogiasse investeerib, on konkurentsis püsimiseks vaja seda teha ka teistel. Süsteem saab positiivset tagasisidet ning liikumine kiireneb.

Järeldus 1: Praegune ülisuur nõudlus tehnoloogiaspetsialistide järele kasvab veelgi.

Järeldus 2: Kui on võimalik, et masin saab sinu ametit (või mingit osa sellest) efektiivsemalt teha, siis varem või hiljem see ka juhtub.

Trendi ekstrapoleerides jõuame järgmise kihilise ühiskonnani:

• Inimesed, kes tehnoloogiat loovad ja käigus hoiavad (liigitan siia alla ka ettevõtjad, juhid ning organisaatorid, kes seda oma tegevuses rakendada suudavad).
• Traditsioonilised ametid, millest paljusid tehnoloogia ohustab.
• Sotsiaalsed töökohad, mida luuakse neile, kes uues maailmas muidu kohta ei leia, vältimaks tänavarahutusi.

Valikuid tehes tuleb seega arvestada, et mitte-tehnoloogiliste töökohtade olemus muutub oluliselt. See ei tähenda tingimata, et ametid täielikult kaoks. Näiteks med-õe töö füüsilist aspekti saaks suuresti täita masin. Inimese peaosaks jääks patsiendi käehoidmise osa, mis eeldab aga teistsugust oskuste komplekti. Töötundide koguarv siiski väheneb, mis tähendab, et personali on võimalik koondada.

Globaalne vaade

Mida see kellelegi konkreetsemalt võiks tähendada? Alustame maailmast globaalselt.

Ajalooliselt on riigid käinud läbi kolm majandusmudeli etappi: põllumajanduslik, tööstuslik ja teenustepõhine, vastavalt sellele, millega inimesed eelkõige tegelevad. Euroopa ja Põhja-Ameerika on jõudnud kolmandasse etappi. Riigid, kus valmib enamik meie tarbekaupu (eelkõige Hiina), tegelevad tööstusega. Osad piirkonnad (eelkõige Aafrika) on aga endiselt kinni situatsioonis, kus valdav osa inimestest tegelevad põllumajandusega.

Kui Hiina elatustase tõuseb, liiguvad sealsed inimesed samuti pigem teenuste sfääri ning tööstus suundub mujale. Ajalooliselt pole veel ükski majandus liikunud otse põllumajandusest teenustesse. Alati tehakse vahepeal läbi industrialiseerimise etapp, mis võimaldab kasvatada inimkapitali, tõsta elanikkonna haridustaset ning välja kujundada kaasaegse ühiskonna toimimiseks vajalikke institutsioone.

Globaalne tööstuse raskuskese on odavamat tööjõudu otsides korduvalt ühest kohast teise liikunud, luues uusi tehaseid ja infrastruktuuri. See on omakorda aidanud eri piirkondadel teha hüpet tänapäeva.

Mis juhtub aga siis, kui robotid muutuvad odavamaks kui maailma kõige odavam tööline? Kui igasuguseid plastikust vidinaid on lihtsam kohapeal 3D printida, mitte üle mere importida?

Võib juhtuda, et tööstuse maailmarännak peatub. Rohkem pole vaja midagi outsource’ida ning näiteks Aafrika riigid jäävadki lõksu, kus neil pole võimalik oma majandust moderniseerida. Neist saab sotsiaalseid töökohti vajava ühiskonnakihi globaalne ekvivalent – piirkonnad, mida toetatakse parasjagu nii palju, et mäss liiga suureks ei kasvaks, aga neil on väga raske sealt edasi liikuda.

Riiklik vaade

Tsiteerin Sandra esialgset artiklit: „Nn STEM (science, technology, engineering, math) erialade ebaproportsionaalne ülerõhutamine ei ole jätkusuutlik, sest innovatsiooniks ja dünaamiliseks majandusarenguks vajame erinevate oskuste ja teadmistega inimesi.“

Kui ma muidu olin Sandraga enamikus asjades nõus, siis ebaproportsionaalse ülerõhutamise osaga kindlasti mitte.

Arvudele otsa vaadates näeme, et:

• IKT sektor toodab kõigis maades võrreldes tööhõivega suurema protsentuaalse osa sisemajanduse kogutoodangust.
• IKT töökohtade arv on kõikjal kiiresti kasvav. Nende „erinevate oskuste ja teadmistega inimeste“ osas on kohtade täitmine reaalselt palju lihtsam kui hea tehnoloogi leidmine.
• Eestis on IKT osa tööhõivest väiksem kui OECD keskmine.

Seega oleme ülerõhutamisest väga kaugel. Vastupidi, tegelikult rõhume me liiga nõrgalt, konkurentsis püsimiseks on tarvis oma insenerkonda kasvatada nii kiiresti kui jaksame.

Organisatsiooni vaade

Aga kuidas on ettevõtetega, mille tegevus on midagi muud? Kas pole nii, et nende jaoks on IT lihtsalt tugifunktsiooni rollis? Jah ja ei.

Võime küsida, kas Amazon.com on kaubandus- või tarkvaraettevõte? Kas Netflix on videolaenutus või tarkvarafirma? Kas Pixar on filmi- või tarkvaraettevõte? Kas Transferwise on finants- või tarkvaraettevõte? Kas Skype on telko- või tarkvaraettevõte?

Kõigi nende näidete puhul sööb tarkvara vastavat valdkonda seestpoolt ja on saanud määravaks osaks ettevõtte põhiväärtuse loomise protsessist. (Kõik nad on ka maailmast kaotanud suurel hulgal “vanu” töökohti.)

Ka teistes traditsioonilistes tööstusharudes on tohutult ruumi revolutsiooni läbiviimiseks. Arvatavasti määrab järgmise generatsiooni edukaimate ettevõtete nimekirja ära see, kui efektiivselt suudab keegi tavapärast tootmist tarkvara abil nutikamaks muuta. Isegi poliitikas on andmeanalüüsi võimekus saanud võtmetähtsusega probleemiks.

Isiklik vaade

Tulles veelkord tagasi Sandra artikli juurde, paistis seal silma milleniaanlik optimism, et kui sa vaid tegeled millegagi, mis sulle meeldib, küll siis kõik hästi läheb. Jah, kui sul on tugev kirg millegi vastu, on ilmselt parem seda järgida. Aga kui erilist vahet ei ole, on parem lasta mikroökonoomikal enda kasuks töötada.

Nagu igal teiselgi turul, määrab ka tööturul hinna nõudmise ja pakkumise suhe. Kuna IT alal ületab nõudlus pakkumist, lähevad ka palgad üles, seda isegi tavapäraselt jäigas avalikus sektoris.

Näiteks on Tartu Ülikooli professorite keskmine palk 3000 euro kandis (miinimum samas 1780 eurot). Samas arvutiteaduse professorile pakutakse 5000 eurot.

Või vaatame suurepärast tabelit, kus on kirjas kõik Eesti riigiametnike palgad ja mida vastava veeru järgi sorteerides võib iga riigitöötaja näha, mitmendal kohal ta asub. Kui teiste asekantslerite keskmine põhipalk on 3473 eurot, siis Taavi Kotka, IT asekantsler, saab 4999 eurot.

Erasektorist ei hakka rääkimagi, nii Eesti kui ka maailma rikkaimate inimeste edetabelites domineerivad praeguseks IT-ga seotud nimed. Ka seni ainus inimene, kes on miljard dollarit teeninud mitte ettevõtluses, vaid kellegi teise firmas töötades, oli tarkvaraarendaja. Just tänu suurele nõudlusele kvalifitseeritud inimeste järele sai IT-st ka alguse komme tasustada kõiki töötajaid aktsiaoptsioonidega, mis on tekitanud miljonäre rohkem kui kunagi varem.

Isegi kui raha pole sulle tähtis, tuleb meeles pidada eelpool mainitud tõusulainet. Kui praegu on silmapiiril tehnoloogia, mis võimaldab mingi töö paremini ära teha, siis 5 aasta pärast on see prototüüp, 10 aasta pärast edukaimates kohtades kasutusel, 15 aasta pärast mainstream ning 20 aasta pärast pole inimestel enam mõtet tööavaldusi saata.

Juba praegu toodavad mitmed ülikoolis õpetatavad erialad surnult sündinud spetsialiste, kellel pole erialast väljundit. Milleks siis sinna lõksu astuda?

IT haridus

Eelnevast võib jääda mulje, et IT-s on ainult pudrumäed, liigutad aga näppe ja klotsi kukub nagu tetrises. Päriselt puudutavad kirjeldatud muutused muidugi ka IT-sektorit ennast. Nagu teisteski majandusharudes, on ka IT-s palju tegevusi, mida on võimalik automatiseerida. Hea näide on igasugune „administreerimine“. 20 aastat tagasi oli kasvõi ülikooli arvutiklassi administraator oma asendamatuse tõttu nii kõva mees, et õppejõudki teda kartma pidid, aga nüüd toimib halastamatu vähempakkumine – igasugune IT infraga tegelemine liigub hoogsalt kas odavamatele teenuspakkujatele või siis automatiseeritakse täielikult.

Septembris vaatasin konverentsil ettekannet, kus rääkis Amazon.com’i CTO Werner Vogels. Hoolimata sellest, et Amazonil on miljoneid servereid, pole seal süsadminne, sest kõik on automatiseeritud. Ning aastas liigutavad sajad tuhanded ettevõtted oma andmed Amazoni serveritele. Selgelt väheneb siis ka vajadus igasuguse kohaliku riistvara järele, olgu tegu kas serverite müügi või kaablite vedamisega.

Seega ei söö tarkvara mitte ainult teisi valdkondi, vaid ka omaenda lapsi, vähemalt neid, kes ei suuda loomingulisuselt ja nutikuselt masinast üle olla.

Siin on mängus veel üks oluline asjaolu. Peaaegu igale konkreetsele tehnoloogiale on sisse programmeeritud tema eluiga. Olenevalt oma keerukusest ja paindlikkusest on ta kas kiiremini või aeglasemalt asendatav millegi uuema, abstraktsema ja võimsamaga. Kuna tehnoloogia nõuab uuendamist, siis on vaja ka tehnolooge, kes suudavad seda pidevat asendamist läbi viia.

Vahel küsitakse mult: „mida ma peaksin õppima?“ Andmebaase või veebidisaini? Javat või PHP-d? Millisesse kooli minna? Tartu? TTÜ? IT Kolledž? MIT?

Sisu osas tegelikult suurt vahet pole. Kõike, mis koolis õpetatakse, saab omandada ka ise. Samuti tuleb karjääri jooksul niikuinii palju kordi rada vahetada ning täiesti uusi asju õppida. Seega pole oluline mitte konkreetse asja tundmine, vaid õppimisvõime.

Sellepärast küsin ma ka tööintervjuudel otse ülikoolist tulevatelt kandidaatidelt, mis koolis nad käisid, kuidas neil seal läks, milliseid aineid võtsid ning milliseid õppejõude kuulasid. Konkreetsed ained ei oma tegelikult tähtsust, aga kui inimene on käinud pigem raskemas koolis, võtnud raskemaid aineid ning saanud selle eest paremaid hindeid, demonstreerib see tema suuremat õppimisvõimet ja ennustab seeläbi edasist edukust. Analoogiliselt on tähtis, kas kandidaat tegi näiteks oma lõputöö ära või on veel pooleli – mitte sisu pärast, vaid seetõttu, et see näitab asjade lõpule viimise oskust.

Kokkuvõtteks: maailm keeratakse pea peale, meeldib see meile siis või mitte. Mingil määral on kontrollitav, kas maandud siirupitünni või virtsavaati, aga igaüks saab oma saatuse suunamises ainult iseendale toetuda. Suuremad struktuurid nagu riik ja ühiskond jäävad kaugelt liiga aeglaseks, et nendele loota.

Kirjutasin eelmisel aastal sellest, mis minu meelest maailmas juhtuma hakkab. Paljud inimesed pidasid seda liiga optimistlikuks-utopistlikuks, aga mina olen üldiselt ikka oma seisukohtade juurde jäänud. Miks?

Praegusel ajal on (eriti Eestis) moes olla pessimistlik ning rääkida, kuidas elu on täiega hull ja aina hullemaks läheb. Haruldane pole isegi suhtumine, mille kohaselt teise inimese optimismi võrdsustatakse naiivsuse või rumalusega.

Näide: eelmisel nädalal rääkis Ringo Ringvee Vikerraadio saates „Veel üks maailm“ muistsetest maiadest. Muidu tore ja huvitav jutt, aga minus tekitas kummastust väide, mille kohaselt inimesed on praegu iseäranis altid maailmalõppu ootama, kuna maailmas on igasugused majanduslikud ja poliitilised probleemid.

Või selline näide. Kui minu naine meie kolmandat last ootas (see oli veel buumi ajal muuseas), tundis naise vanaema suurt muret „kas me saame ikka hakkama“, sest „praegu on ju nii raske aeg ja midagi pole saada“ jne. Ta ise sünnitas viis last. Aastatel 1941-1958 ehk Teise maailmasõja ajal ning vahetult pärast seda.

Üsna rohkelt on kirjutatud sellest, et ka paljud teised Eesti elanikud kujutlevad, nagu olnuks nõukogude ajal elu parem kui praegu.

Vaatame, kuidas aga tegelikult lood on:

• Võrreldes 1950-ndate aastatega on maailma elanike keskmine eeldatav eluiga tõusnud rohkem kui 20 aasta võrra ja on praegu üle 67 aasta (Eestis 71). Siia on sisse arvestatud ka kõige vaesemad ja viletsamad arengumaad. Euroopa elanike eluiga tõuseb hoolimata epideemilisest liigsöömisest.
• Haigestumine inimkonda kõige tõsisemalt puudutavatesse haigustesse nagu AIDS ja malaaria on juba mõnda aega langemas.
• 2000. aastal võeti ÜRO-s vastu Millennium Declaration, mis seadis muuhulgas eesmärgiks ekstreemses vaesuses elavate inimeste  protsendi vähendamise poolele 1990.aasta tasemest aastaks 2015. Eesmärki peeti laialdaselt utoopiliseks, kuid praeguseks on see täidetud! 1990 elas alla 1,25 dollariga päevas (2005 hindades) 43,1% maailma elanikest, aga juba 2008 oli see arv 22,4% ning pärast seda veelgi langenud (Maailmapanga info).
• Erinevates relvakonfliktides hukkunud inimeste arv on iga dekaadiga langenud, moodustades praegu vaid kümnendiku 1940-ndate aastate lõpu tasemest. Kui ka maailmasõjad juurde arvestada, on langus muidugi veel palju suurem, maailmasõdades sai tihti ainsa päeva jooksul surma rohkem inimesi kui tänapäeva sõdades aastaga.
• Kuritegevus on olnud viimase kümnendi jooksul pidevas langustrendis, seda nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt. Ehk siis jutt sellest, kuidas Lääne-Euroopas on kõik kohad immigrante täis ja valge inimene ei saa sellepärast enam ninagi uksest välja pista, on nonsenss.
• Maailmas kasutab broadband internetiühendust 2 miljardit inimest. Kümmekond aastat tagasi oli see arv 50 miljoni ringis – kasv on olnud neljakümnekordne!

Kui konkreetselt Eesti kontekstis vaadata, kui palju rohkem on inimestel võrreldes 25 aasta taguse ajaga elamispinna ruutmeetreid või autosid, millised on nende võimalused välisreisidel käia, kaupade ja teenuste vahel valida, erinevate hobidega tegeleda ning maailmaga mitmesugustel viisidel suhestuda, võtab erinevus lihtsalt õhku ahmima. Kui peaksin saama valida, kas sündida siis, kui ma tegelikult sündisin, või sel ajal, kui minu lapsed sündisid, on valik täiesti selge – pole kahtluse varjugi, et elu on tohutult paremaks läinud.

Kui elu on tegelikult praegu parem kui kunagi varem, siis kust saavad inimesed vastupidise idee? Peamine erinevus on meediakajastustes. Kui kusagil plahvatab pomm või kruiisilaev karile sõidab, kajastab seda silmapilkselt kogu globaalne meedia, ning terve maailma peale annab alati mõne plahvatuse või õnnetuse leida. Samas miljon korda suurematest 20.sajandi hädadest nagu Holodomor, Holokaust, Gulag või Hiina kultuurirevolutsioon sai maailm täielikult teada alles tükk aega pärast nende toimumist, ellujäänute kirjelduste kaudu.

Latt läheb siin järjest madalamaks, kajastatakse järjest väiksemaid ja kaugemal toimunud õnnetusi. Samas asjaolu, et Eesti uudistes räägitakse Lõuna-Ameerikas juhtunud bussiõnnetusest peaks andma tunnistust mitte sellest, et maailmas on kogu aeg mingi jama lahti, vaid hoopis sellest, et elu on nii heaks läinud, et muud pole enam kajastada.

Tehnoloogial on selles näitajate paranemises keskne roll. Kõikvõimalikud kavalad masinad teevad ära rohkem ja rohkem inimeste tööd, mis toobki kaasa võimalused üldise elujärje parandamiseks. Ja kõigist tehnoloogiatest on minu lemmik muidugi infotehnoloogia, mis võimaldab saavutada tulemusi kiiremini ja palju väiksema esialgse investeeringuga kui teised tööstusharud.

Eelmises augustis kirjutas brauseripioneer Marc Andreessen, kuidas tarkvara sööb maailma, pidades silmas seda, et järjest enamates majandusharudes on tarkvaral ja tarkvarategijatel keskne roll. Mõned näited:

• Maailma tuntuim jaekaubitseja on Amazon.com, mille edu põhineb peamiselt nende ülihästi skaleeruval tarkvaraplatvormil, mis võimaldab neil müüa kõike kõigile. Pole ime, et Amazon on ka üks juhtivatest pilveteenuse pakkujatest.
• Suurimaks videolaenutajaks on saanud Netflix, suuresti tänu oma innovatiivsele tarkvarale, mis võimaldab klientidele intelligentselt laenutussoovitusi anda.
• Suurim muusikapood on Apple iTunes, jällegi tarkvaral põhinev ettevõte.
• Innovatiivseim filmitegija on Pixar, taas tänu paremale tarkvarale.
• Suurim otseturundus- ja reklaamiettevõte on Google.
• Kõige kallimalt maha müüdud telekom on Skype.
• Suurim peronsalivahendusettevõte on LinkedIn.

Igal pool puutume kokku uudsete ettevõtetega, mis on tarkvara abil oma tööpõhimõtet täielikult transformeerinud ning saavutanud uue kvaliteedi teenuste pakkumisel. Andreesseni arvates toimub järgmine selline fundamentaalne transformatsioon hariduses ja tervishoius.

Samas on infotehnoloogia vallas maailmanimega toodete loomine muutunud lihtsamaks kui kunagi varem. Rovio oli 2009 aastal pankroti äärel, aga praegu müüakse Angry Birdsi 100M dollari eest aastas. Igaüks võib mõnesaja dollari eest kuus panna Amazoni vmt pilveteenust kasutades kerge vaevaga püsti globaalse Internetil põhineva teenuse.

Tehnoloogilise innovatsiooni valdkond on areneb praegu kiiremini ja dünaamilisemalt kui kunagi varem, piiranguks pole siin enam tehnoloogia või ideede puudus, vaid kvalifitseeritud inimeste olemasolu, kes suudaks neid ideid piisavalt kiiresti ellu viia.

Innovatsioon IT-s aitab pidevalt kaasa innovatsioonile teistes tööstusharudes, mis omakorda loob järjest uusi võimalusi inimkonna elujärje peamiste statistiliste näitajate edasiseks parandamiseks. Sellisel taustal on võimatu vaadata tulevikku ning mitte tunda optimismi ja põnevust meid ootava ees.

Nagu paljud ilmselt teavad, tuleb juuni lõpus jälle TechEdi konverents, seekord Amsterdamis.

Sellistel üritustel käimine on sageli vaidlusi tekitav – kas tasub ära või on parem raha kokku hoida ja kodus rohkem tööd teha? Materjalid ja info on ju ühel või teisel viisil niikuinii kättesaadavad.

Enda kogemusest oskan öelda, et enne kusagil käimist on ka tihti kõhklus hinges, eriti tööde pärast, mis selleks ajaks pooleli jäävad. Ürituse lõpuks on aga alati hea meel, et käidud sai, seda järgmistel põhjustel:

• Igapäevastest taktikalistest küsimustest aja maha võtmine aitab pea selgemaks saada ning avastada, et oleme ehk püüdnud läbi mingi seina murda, millest saab hoopis ümbert ringi minna.
• Infost enesest tähtsam on viis, kuidas seda kasutatakse, tehnoloogiate nägemine erinevates kontekstides aitab ka endal hoopis uusi lahendusi välja mõelda.
• Ja mis minu jaoks kõige tähtsam – kontsentreeritud kokkupuutumine suure hulga uue ja põneva tehnoloogiaga ning inimestega, kes sellesse entusiastlikult suhtuvad, aitab tõsta ka enda vaimujõudu. Olles selle IT-värgiga juba palju aastaid tegelenud, on paratamatu, et vahel saab jaks otsa, sel puhul on väga hea enda jaoks taasleida need algpõhjused, mis mind kunagi valdkonna juurde tõid: võimalus kogu aeg  avastada ning luua midagi uut, mis inimeste elu lihtsamaks, mugavamaks või põnevamaks muudab.

Pärast eelmisel konverentsil käimist mõtisklesin veel natuke aega ning suutsin seejärel formuleerida tehnilise ning organisatsioonise plaani, mis meie tiimi järgmise aasta-paari jooksul loodetavasti uuele tasemele tõstab, ehk läheb ka seekord samamoodi. Ja lõpuks on lahe, et üritus just Amsterdamis toimub, tegu ikkagi maailmaklassi suurlinnaga, mis pakub tasemel atraktsioone laiale ringile erinevatele maitsetele.

Pirate Bay teatas hiljuti, et laiendab oma “tootevalikut” ka 3D printerite mudelifailidele.

Kas just sellega seoses, aga mõni päev tagasi küsis Digitunnist (kõnealune saade arhiivis siin) tuntud Henrik Roonemaa minult, kas ma avaldaks saates oma arvamust, mis juhtuks siis, kui meil oleks võimalik paljundada/jagada näiteks kingi, telefone või autosid sama lihtsalt kui praegu muusikat ja filme. Kas maailm saaks otsa? Kas keegi tahaks veel midagi luua või välja mõelda? Kas kõik inimesed jääksid tööta?

Raadios saab vahel sõna vaid kümneks sekundiks, aga siin kirjutan nii palju, kui tahan (NB! See siin on praegu kõik ainult hüpoteetiline konstruktsioon/mõtteharjutus, kes teab, millal see võimalikuks saab. Aga küll ta kunagi saab).

Esiteks peame astuma sammu tagasi ja mõtlema, miks inimesed üldse midagi teevad? Organisatsioonipsühholoogia ja töönõustamise õpetamisel räägitakse muuhulgas, et töötaja motivatsioon kuulub üldjuhul ühte neljast kategooriast:

1. Soov teenida raha. Selle puhul läheb inimesele eelkõige korda see, et õigel kuupäeval oma papp kätte saada, mida rohkem, seda parem.
2. Soov meisterlikkuse järele, teha oma tööd võimalikult hästi, näidata, kes on parim.
3. Soov muuta maailma, et sinu tööst oleks ühiskondlikult “kasu”.
4. Soov liikuda mööda hierarhiat, saada “suureks ülemuseks”, nii et ümbritsevad sulle alt üle vaataksid.

Igal inimesel on mingi kombinatsioon nendest motivaatoritest ja see muutub kindlasti elu jooksul. Ma arvan, et ma ise olen praegu umbes 10-30-50-10. Natuke rohkem raha ei muudaks mu elus suurt midagi, ülemus olemist on ka piisavalt proovitud, tööoskuste osas tuleb millalgi isikliku suutlikkuse lagi vastu, aga maailmaparandamise tung pole veel ära kadunud. Seega, kui kusagil on vaja midagi ära teha, olen ma 5x suurema tõenäosusega kambas, kui sellel on ühiskondlik mõju, võrreldes näiteks rahalise preemiaga.

Olulisem on aga see, et enamik kõvemaid tarkvarategijad, keda ma tean, on motiveeritud 2.liigist, paljud ka 3.liigist (huvitaval kombel makstakse neile enamasti siiski rohkem raha kui neile, kes valivad eriala raha pärast). Sama teema on näiteks muusikute või kunstnikega, ma pole veel kordagi näinud kedagi, kes ütleks, et hakkas pillimängu õppima, sest tahtis palju raha teenida. Üldiselt on loovate inimeste puhul tegu ikka sellega, et neile meeldib midagi teha ja nad püüavad sellega võimalikult hästi hakkama saada. Teiseks on enamik neist muidugi edevad, pole vist palju muusikuid, kes tahaks esineda kümnele inimesele, kui saaks ka kümnele tuhandele.

Kuigi ma ise teenisin oma elu parimat raha Redmondis töötades, on mul praegu hoopis suurem heameel sellest, et mul õnnestus osaleda tarkvara loomisel, mida on kasutanud miljonid inimesed.

Tohutu hulk väga andekaid programmeerijaid töötab vaba tarkvara kallal, tehes seda suurema pühendumuse ja hoolikusega kui oma palgatööd, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib tarkvara teha, teistelt selle eest respekti saada ja maailmale ehk tugevam jälg jätta, kui neil selleks igapäevatöös võimalust oleks.

Kui ma katsun ausalt vastata küsimusele, kas mulle läheb korda, kas keegi kasutab kusagil minu osalusel tehtud tarkvara ilma loata või ei, siis väga ei lähe, kuna valdava enamiku tuludest võtab endale  niikuinii keegi teine. Aeg on sisse tuua vahendajad ja müüjad. Ma olen kindel, et enamik neist on väga toredad inimesed, kellega koos kõrtsis käia jne. Samas kahtlen, kas keegi saab tunda litsentsitingimuste koostamisest või tarkvarakarpide müügist sama suurt rõõmu kui arendaja hästi koostatud algoritmist.  Seega on nende motivatsioon tõenäoliselt pigem 1 või 4 liigist. Loogilise järeldusena on nemad ka inimesed, kes kõige rohkem ebaseadusliku paljundamise üle kurdavad (kuigi on kindlaks tehtud, et need kahjud pole üldse märkimisväärsed).

Kui nüüd näiteks Nike’i jalatseid saaks lihtsalt paljundada, mis siis juhtuks? Paneme tähele, et nende “loojad” töötavad viletsates tingimustes paari dollari eest päevas, endal vaevalt hinge sees hoides. Kas ehk nende jalatsimoodide väljamõtlemine maksab palju? Selgub, et ei! Jalatsite jaehinnast näevad kõik, kes selle loomisel tegelikult osalevad, ainult mõnda protsenti, ülejäänud läheb mitmesugustele vahendajatele, kellele selline korraldus ilmselt ei meeldiks.

Seega, kui vahendajad jäävad miinuspoolele, siis jalatsite (ja igasuguste muude kaupade) hind langeks samas muinasjutuliselt. Ka needsamad Indoneesia õmblejad, kes praegu ei saa endale elus lubada ainsatki paari omaenda toodangut, saaksid korralikud jalatsid ja riided. Iga India küla saaks endale paljundada vajalikud osad veepuhastusagregaatide kokkupanekuks. Iga lühinägelik Aafrika laps, kes ei saa seetõttu praegu koolis käia, saaks endale prillid. Kõige tähtsam on aga, et arengumaad saaks oma põllumajandust paremate seadmete abil efektiivsemaks muuta, nad suudaks oma rahvast paremini toita, tekiks rohkem ülejääke, ning endised jalatsitegijad saaks edaspidi töötada teenindussektoris, töötades edaspidi 100 tunni asemel nädalas näiteks 40 tundi, kuni Läänele järele jõuab.

Ja praegune Lääne inimene, kes igasuguse kola kokkuajamise nimel praegu rügab nagu orav rattas, saaks aru, et see kraam polegi nii oluline, kuna seda jätkub niikuinii kõigile, töötaks 10 või 20 tundi nädalas (tõenäoliselt samuti teeninduses, programmeerija, massööri või ujumistreeneri töö niipea veel ära ei kao), kulutades ülejäänud aja millegi mõnusama peale.

Oluline on see, et mingit massilist tööpuudust ei teki, täpselt nagu seda ei tekkinud põllumajandusliku revolutsiooni järel (ühe hektari põllu harimiseks kulub praegu palju vähem inimaega kui vanasti), rasketööstuse revolutsiooni järel (ka tonni terase valmistamiseks kulub palju vähem inimaega) või infotehnoloogilise revolutsiooni järel (ka firma raamatupidamine võtab vähem aega kui enne Excelit).

Ja mis saaks väljamõtlejatest? Nagu nägime, maailma majandus välja ei sure, kuna vähemalt teenindussektor jääb mingil kujul alati alles. Seega jääb alati ka midagi, mida reklaamida. Ja nagu praegu on hulgaliselt tarkvaraarendajaid või kasvõi veebikoomiksikirjutajaid, kes elavad reklaamimüügist, saavad seda tulevikus teha ka tootedisainerid. Mõtlevad välja näiteks uue riidemoe, aga sinna sisse kujundavad kellegi reklaami, kes selle eest on maksnud. Kes tahab tasuta riideid, peab leppima reklaamiga, samas väikese tasu eest autorile võib selle eemaldada.

Samuti on alati turgu igasugusele eksklusiivselt eritellimusel loodavale kaubale. Kui kõik asjad on odavad, leidub alati neid, kes maksavad natuke raha lihtsalt selle eest, et oma erinevust demonstreerida, nii et fundamentaalselt pole katki midagi.

Kokkuvõttes: jään unistama jagatud maailmast.

Kes veel ei tea, siis 6.aprillil toimub Pinu.ee kokkutulek, kus loodetavasti räägitakse mitmesuguseid huvitavaid asju. Võib-olla räägin ise ka midagi, kes soovib, võib minu teema üles hääletada (ja kes ei soovi, võib alla hääletada).

Ja kui on keegi, kes veel ei tea, mis on Pinu, aga tunneb huvi kitsamalt või laiemalt huvi programmeerimise vastu, saab muidugi liikmeks hakata.

Viimasel ajal on mul poejärjekorras, koosolekut oodates või muus ajutises igavas situatsioonis saanud kombeks telefonist Youtube’i vaadata, märk ühelt poolt püsimatust iseloomust, aga teiselt poolt tänapäeva tehnoloogilistest võimalustest.

15 ja pool aastat tagasi läksin ma ülikooli ning sain endale oma esimese emailikonto. Interneti püsiühendust polnud siis praktiliselt kellelgi, mobiiltelefonid olid üksikutel rahameestel ja koduvideote tegemise võimalused olid sama  haruldased.

Praegu aga on mul taskus vidin, mis võimaldab mul suvalises kohas olles vaadata miljonite inimeste tehtud koduvideoid. Peatugem ja mõelgem hetkeks, kui palju tuhandeid leiutisi on selleks viimase 15 aasta jooksul vaja läinud. Kas pole uskumatult äge, mh-ah?!?

Samas oli küllaltki vähe neid, kes oleks osanud midagi taolist ette ennustada. Võtan praegu siiski selle riski, et mängin hiromanti ja ennustan, mida toovad järgmised mitte ainult 15 aastat, vaid ka 50 ja enam. Erinevalt paljudest teistest nostradamuse-wannabe’dest katsun teha oma väited võimalikult konkreetseks, nii et neid oleks võimalik üheselt kontrollida – kas oli õige või mitte.

Ennustused põhinevad kolmel peamisel veendumusel:

Esiteks ma arvan, et jätkuvad järgmised eksponentsiaalsed trendid:

• Arvutustehnika võimsuse kasv
• Andmeside kiiruse kasv
• Inimeste poolt uute leiutiste omaksvõtmise kiirus

Teiseks muudavad edusammud IT-s võimalikuks uued leiutised biotehnoloogias ja geneetikas, mis omandavad mingil hetkel võtmetähtsuse inimkonna kui sellise arengus.

Kolmandaks ma arvan, et ennast keskkonnakaitsjateks maskeerida püüdvatel ludiitidel ning neomalthuslastel pole õigus, kui nad ennustavad peak oil’i jm ressursside lõppemisest tulenevaid tohutuid katastroofe, näljahädasid ja tsivilisatsiooni hukku ning peavad ainsaks väljapääsuks püksirihma radikaalset koomale tõmbamist ning tehnoloogia poolt inimeste elu kergendavatest hüvedest loobumist. Edusammud energeetikas aitavad meid ressursinappusest kenasti üle.

Samas pole ma nõus Ray Kurzweili jt ülioptimistidega, kes arvavad, et tehnoloogia võimsuse eksponentsiaalne areng tagab ka probleemide lahendamise aja eksponentsiaalse lühenemise. Paljud uued probleemid, mida meil tuleb lahendada, on samuti eksponentsiaalselt keerukamad, mistõttu nende lahendamise aeg jääb siiski lineaarseks või paraboolseks. Seetõttu on ka utoopilised arvamused, mille kohaselt geeni- ja nanotehnoloogia muudaks meie elu kardinaalselt juba järgmise 10-20 aasta jooksul. Kõik see tuleb, aga aega läheb pisut kauem.

Et mitte tühja juttu ajada, olen nõus nende paikapidavuse peale ka kihla vedama (luban ajalist täpsust kuni 30%).

2012 – Maailmas elab 7 miljardit inimest.

 2013 – Eestis on 500 000 (praegu 369 000) Facebooki kontot, maailmas rohkem kui miljard (praegu 600M).

Kasvab kontode arv, mis ei kuulu konkreetsetele isikutele, vaid mitmesugustele ettevõtetele.

 2014 – Facebooki konto olemasolu on eelduseks enamiku töökohtade saamisel, mis vajavad teiste inimestega laiemat elektroonilist suhtlemist.

 2016 – Eestis on 650 000 Facebooki kontot, maailmas 1,5 miljardit.

Arvutid saavad kättesaadavaks rohkematele inimestele – Facebooki ülesseadmine saab esmakordsele arvutikasutajale üheks esimestest tegevustest.

2017 – Vähem kui 30 euro eest kuus saab Eestis osta kodust 2Gbit internetiühendust (praegu Starman 120Mbit).

Oluline eeldus mitmete järgmiste tehnoloogiate jaoks.

2019 – vähem kui 100 euro eest saab osta rohkem kui 30TB kõvaketast.

Nimetan seda tinglikult kõvakettaks, kuigi tegelikult seal ilmselt „ketast“ kui sellist ei ole – pigem on tegemist mingit laadi SSD-ga.

2020 – Maailma majandus on kasvanud vähemalt 90 protsendil viimase 10 aasta kõigist kvartalitest.

Majanduskasv muutub järjest enam uute tehnoloogiate põhiseks, tehnoloogia kiire areng hakkab sellega siluma tavapäraseid majandustsükleid.

 2021 – Kommertsiaalselt on saadaval seadmed, mis võimaldavad meie elu täielikku audiovisuaalset salvestamist. Salvestustest on võimalik kõnetuvastuse, visuaalsete kujundite kirjeldamise või seal esinevate inimeste nimetamise abil otsida erinevaid sündmusi.

Salvestaja võiks olla sarnane bluetooth headsetile. Siin kuluvad hästi ära ka 100TB kõvakettad, mis selleks ajaks normiks on saanud.

Enam pole vaja midagi unustada või naisega vaielda, kuidas asjad tegelikult olid.

2022 – Geeniteraapiat on edukalt kasutatud enamiku (mõõdetuna surmajuhtumite põhjustajatest aastal 2010) pärilike haiguste raviks (sh soodumused vähi tekkeks).

See toob kaasa samasuguse revolutsiooni nagu omal ajal hügieen, antibiootikumid ja vaktsiinid, millest igaüks pikendas inimeste keskmist eluiga dekaadi võrra.

Suurimaks probleemiks pole siin mitte tehnoloogia areng, vaid regulatiivsed piirangud, mis takistavad selle kiiremat omaks võtmist. Miljonid inimesed surevad enneaegselt, kuna uutele raviviisidele ei anta piisavalt kiiret heakskiitu.

2023 – Eesti top 20 ettevõttest enamiku peamised infosüsteemid jooksevad riistvaral, mis ei asu Eestis.

Kohalik võrguadministreerimine ning baastarkvara paigaldus/hooldus on kaduvad elukutsed.

 2024 – Virtuaalne reaalsus jõuab lõpuks mainstreami (10+ % arenenud riikide kodudest), pakkudes esialgu küll vaid visuaalset ja audiaalset kogemust.

Selle asemel, et nt videomängu ekraanil jälgida, tunnetad sa end tõepoolest ise mängus sees olevana.

2025 – Tüüpilises kodutarbijale müüdavas arvutis pole liikuvaid osi.

Vähem müra, suurem töökindlus. Kõvakettad on asendatud SSD-ga, optiliste ketaste asemel downloaditakse kõike internetist ning energiasäästlikumad protsessorid võimaldavad ventilaatorite ärajätmist.

2026 – inimeste keskmise kuusissetuleku eest saab osta rohkem elektrienergiat, leiba, vasktraati ja kinnisvara kui aastal 2011. Keskmine energiatarbimine inimese kohta on kasvanud. Kehtib nii Eesti kui maailma kohta.

Vasktraat pole mõistagi väärtus omaette, vaid illustreerib põhiliste ressursside odavnemist võrreldes meie võimalustega.

 2027 – 1000 euro eest saab osta 100 TFLOPSi arvutusvõimsust.

Praegu saavutatakse superarvutites umbes 20 korda nii palju. Moore’i seadus on aeglustunud, kuid rühib edasi.

2028 – Tuumaenergia moodustab maailma elektritootmisest >16% (praegu 14%).

Kuu aega tagasi oleksin ma selleks tähtajaks pakkunud 5 aastat varasemat aega, kuid hiljutised õnnetused Jaapanis tekitavad mõneks ajaks ilmselt paanikat, mis arengut aeglustab.

Samas on tuumaenergia ainus energialiik, mis pakub piisavalt suurt energiatihedust, mis on vajalik tulevikus üleskerkivate inseneriprobleemide lahendamiseks, mis on omakorda vajalikud inimkonna mitmesugustele suurtele küsimustele vastamiseks, alates mageveepuudusest kuni suurte ehitusprojektideni.

2029 – ITER alustab reaalset elektrienergia tootmist.

Loodetakse küll kiiremat, aga ma olen natuke pessimistlikum.

 2030 – Inimestel on võimalik kogeda „perfektset“ virtuaalset seksi nii inim- kui virtuaalse partneriga.

Kogemuse kvaliteet võrreldes klassikalise seksiga on nagu HD videokõnel tavapärase jutuajamisega, haarates samas kõiki meeleorganeid.

2031 – Maailmas elab 8 miljardit inimest.

Kaheksas miljard tuleb juba mõnevõrra aeglasemalt kui seitsmes.

 2032 – Microsoft on endiselt alles ja tema käive on vähemalt 80% 2010 aasta käibest (62 mld USD).

Hämmastavalt sageli kohtan väiteid, mille kohaselt peaks MS kohe pankrotistuma vms.

 2033 – Inimesed tegelevad rohkem virtuaalse kui tegeliku seksiga.

Kui ma sellest räägin, siis paljud arvavad, et küll see on kurb. Kui paarkümmend aastat tagasi oleks öeldud, et inimesed hakkavad saatma rohkem e-kirju kui tavalisi kirju, või et MSNis kulutatakse rohkem aega kui inimestega näost näkku suheldes, oleks ka seda väga hirmsaks peetud.

Samas annab see ilmselt viimase matsu juba mõnda aega lagunevatele perekondlikele struktuuridele.

 2035 – Aju skaneerimise tehnoloogia võimaldab jälgida üksikute neuronite tegevust.

Eeldustehnoloogia järgnevatele põrutavatele sammudele. Eeldab omakorda edusamme IT-s ja nanotehnoloogias.

 2036 – Keskmine eeldatav eluiga (sünnil) maailma pikima elueaga riigis on 90 aastat (Jaapanis praegu 82).

20. sajandil tõusis eluiga eelkõige tänu laste suremuse vähenemisele. Vahepealsed edusammud tulevad raskemalt (st inimeste keskmine eluiga kasvab aeglasemalt), kuni biotehnoloogiline revolutsioon jõuab küpseda.

2037 – vähem kui 100 euro eest saab osta rohkem kui 10PB kõvaketast.

Üks eeldus tulevikus võimalikuks saavale teadvuse üleslaadimisele.

2038 – Sündimus maailmas ei ületa 12/1000 elaniku kohta (praegu 19). Omavahel ametlikult abielluvad vähem kui pooled inimesed.

2039 – Arvutid usaldatakse kiirteel iseseisvalt autosid juhtima.

Tehnoloogia, mida on kaua ennustatud, aga ma arvan, et see varem ei saabu.

2040 – Maailma majandus on kasvanud vähemalt 95 protsendil viimase 20 aasta kõigist kvartalitest.

2041 – inimeste keskmise kuusissetuleku eest saab osta rohkem elektrienergiat, leiba, vasktraati ja kinnisvara kui aastal 2026. Keskmine energiatarbimine inimese kohta on kasvanud. Kehtib nii Eesti kui maailma kohta.

2042 – Maailma elanikkond jõuab 8,5 miljardini, edasi jätkub aeglane kasv, mis läheneb asümptootiliselt 9 miljardile.

 2043 – Leiutatakse biotehnoloogiline meetod, mis võimaldab süüa ükskõik kui palju, ilma seejuures paksuks minemata.

See toob kaasa samasuguse murrangu inimeste käitumises nagu omal ajal rasedusvastaste vahendite leiutamine.

 2044 – Edusammud aju skaneerimisel võimaldavad „mõtete lugemist“ – verbaalse info kandmist ajust otse arvutisse.

Ajju siirdatakse selleks vastav kiip, mis on juhtmeta ühenduses arvutivõrguga.

 2046 – Majapidamisrobotid jõuavad lõpuks tasemele, kus nad suudavad 90% ajast autonoomselt kodu korras hoida.

Veel üks asi, mida on kaua ennustatud, aga mis on palju raskem probleem, kui enamasti  arvatakse.

2048 – 1000 euro eest saab osta 10 PFLOPSi arvutusvõimsust.

Seda ei suuda praegu ka ükski superarvuti. Areng on aeglasem kui viimase 20 aasta jooksul, kuid siiski kiire, võimaldades peagi inimaju simuleerimist.

2050 – Esimene kommertslik termotuumaelektrijaam.

2051 – Geeniteraapiat kasutatakse rohkem kui 20 protsendil maailma elanikkonnast, mis võimaldab nende eluea aktiivset pikendamist.

Loodan elada selle ajani.

 2052 – Keskmine eeldatav eluiga (sünnil) maailma pikima elueaga riigis on 100 aastat.

Biotehnoloogia mõjutab inimeste eluiga järjest otsesemalt. Areng muudab eeldatava eluea arvutamise sünnil küll järjest kahtlasemaks.

 2053 – Inimese ajju on võimalik paigaldada „kaasprotsessor“, mis võimaldab formaalloogiliste arvutuste ning arutluste läbiviimist.

See on ilmselt kõige tähtsam ennustus. Inimaju otsene integratsioon elektroonikaga annab inimvõimete arengule sama tugeva tõuke kui kunagi kõne leiutamine. Kaasprotsessor võimaldab nt Excelis võimalike arvutuste peast sooritamist – hiiglaslik efekt paljude peaga töötavate inimeste jaoks, mis võimaldab järgmiste leiutiste tegemist juba veel kiiremini ja efektiivsemalt.

Evolutsiooniliselt on inimesel kujunenud välja:

-          Tugev ohutaju – mitmesugustele kujuteldavatele ja tegelikele ohumärkidele reageeritakse üliaktiivselt, sest muidu poleks ürgajal saanud ellu jääda. Tänapäeval põhjustab see muuhulgas mitmesuguseid foobiaid, olgu siis ämblike või tuumaenergia ees, ning muudab samuti võimalikuks inimeste kerge manipuleerimise hirmutamise teel.

-          Ahnus ja isekus. Kellel oli suurem nui ja rohkem nahkasid koopas, sai paremini sugu teha ja oma geene edasi anda. Inimene tajub intuitiivselt omakasu võimalusi.

-          Mustrite tajumise (pattern matching) võime, kujunenud välja eelkõige teiste inimeste näoilmete ja kehakeele tajumiseks – kas võib usaldada või ei?

-          „Sotsiaalne loogika“ – võime ära õppida suurel hulgal reegleid selle kohta, mida „tohib“ ja „ei tohi“ teha. Reegleid endid antakse edasi sotsiaalselt, põlvest põlve, neid omandatakse eelkõige jäljendamise teel. Reeglid ei pruugi muutunud ühiskonnas enam üldse asjakohased alla, aga neid omandatakse inertsist edasi.

Nendes mainitud valdkondades on aju ülivõimas, praegu veel pikalt ees parimast tehisintellektist. Samas formaalsele loogikale ja algoritmilisele mõtlemisele pole ajus kohta jätkunud, kuna seda ei läinud ürgajal eriti vaja. Kui ma tahan näiteks peast võrrandit lahendada või arve korrutada, suudan meeles hoida vaid ühekohalise arvu muutujaid, ülejäänu tuleb paberile kirjutada, arvuti jaoks naeruväärne piirang.

Piirangust üle saamine muudab aju tohutult võimsamaks ja järgmiste leiutiste loomise lihtsamaks.

2054 – Maailma keskmine sündimus ja suremus on alla 10/1000 elaniku kohta.

Eestis praegu mõlemad umbes 11,8.

2055 – Telomeeride lollikindel taaspikendamine ning tehisensüümidel põhinevad teraapiad võimaldavad peatada kudede vananemise.

Loodan elada ka selle ajani

2056 – inimeste keskmise kuusissetuleku eest saab osta rohkem elektrienergiat, leiba, vasktraati ja kinnisvara kui aastal 2041. Keskmine energiatarbimine inimese kohta on kasvanud. Kehtib nii Eesti kui maailma kohta.

Pärast seda on inimeste majanduslik ja sotsiaalne käitumine nii palju muutunud, et konkreetsemaid ennustusi on raske teha.

2060 – Termotuumaenergia moodustab >1% maailma elektritootmisest.

Kehtivad samad argumendid nagu tavapärase tuumaenergia puhul, aga ilma tuumaenergia suurte probleemideta (eelkõige jäätmete ladustamine).

2065 – Maailma majandus on kasvanud vähemalt 98 protsendil viimase 25 aasta kõigist kvartalitest.

 2067 – Enam kui 5% maailma elanikkonnast on „täiustatud“ ajuga, kandes seal mõtlemist abistavat kiipi.

See tähendab ilmselt senitundmatute sotsiaalsete vahede tekkimist. Inimene arenes loomadest edukamaks tänu oma suuremale mõtlemisvõimele, samamoodi areneb homo electronicus edukamaks kui homo sapiens.

2070 – Inimestele on võimalik siirdada nanotehnoloogial põhinevaid kunstlikke vereliblesid, mis on suurema hapnikutarnimise võimega kui looduslikud verelibled.

Teraapia järel suudab iga inimene Everesti otsa ronida või 2 tunniga maratoni joosta.

 2073 – Nanotehnoloogia võimaldab kudede uuendamist. Saavutatakse inimkeha praktiline surematus.

Kuidagi pean ju oma kihlveovõidud sisse kasseerima

2076 – Termotuumaenergia moodustab >10% maailma elektritootmisest.

Energiat kasutatakse muuhulgas merevee magestamiseks laias ulatuses ning hüdropoonilise põllumajanduse edendamiseks, mis tagab rikkaliku toidu kõigile maailma elanikele.

Samuti on tagatud odav energia muude tehniliste projektide läbiviimiseks ning mistahes kaupade tootmiseks vajalikus koguses.

 2077 – On võimalik inimteadvuse ülekandmine puhtalt elektroonilisse keskkonda (mind uploading).

See vastab minu meelest ka küsimusele, millal suudab masin läbida Turingi testi. Puhtalt elektrooniline mõistus ei sünni mitte iseenesest, vaid integratsiooni tulemusel inimmõistusega.

 2085 – Tehisintellekt / virtualiseeritud inimmõistus tegeleb pideva enesetäiustusega, lüües pidevalt seniseid arvutusvõimsuse rekordeid.

Sellisel tasemel mõistus ületab minu praeguse mõistuse samavõrra kui minu mõistus ületab ahvi oma.

Seetõttu muutub ka edasine ennustamine kasutuks.

PS Lahe kontseptsioon tulevikuseadmest: http://petitinvention.wordpress.com/2008/07/12/future-of-mobile-search-power-of-visualization/

Tarkvarafirma Joostes Marss oli Hulkuvate Kasside Riiklikule Inspektsioonile tarninud juba õige mitu versiooni nende andmeregistrist. Kuigi projektides esines teinekord konarusi, harjusid kõik osalised vähehaaval üksteisega ning asjad sujusid. Andmeregistrile kasvatati järjest uusi kombitsaid, kelli ja vilesid ning ametnikud olid rahul.

Siis leidis loomakaupluste kett Krants, Kõuts & Kirjak, et aitab paberi ja pliiatsiga asjaajamisest ning kutsus Eesti erinevate tarkvarategijate esindajaid oma lahendusi pakkuma. Joostes Marsi direktor Tõnis hõõrus käsi: keegi ei tea kassidest rohkem kui meie! Ja projektijuht Joosep saadeti KK&K peakorterisse esitlust tegema.

Joosep näitas hulgaliselt ägedaid vorme, graafikuid ning raporteid ja kiitis süsteemi rikkalikke võimalusi. “Kasutajad saavad ise töövooge disainida näiteks!”, vedas ta uhkelt ekraanil kastikesi. Võit tundus käes olevat.

Ent kui tulemused välja kuulutati, osutus võitjaks hoopis AS Pärlike, keda Joostes Marss polnud enne just kuigi tõsiseks konkurendiks pidanud. Aga… aga töövood! protesteeris Joosep. Nojah, see on tore küll, nõustus KK&K IT-juht Iko. Aga meil on siin lihtsad inimesed, nad ei kasutaks niikuinii kõiki neid võimalusi. Pärlikese lahendus on palju mugavam. Ja pealegi ma kuulen, et teil on Inspektsioonis vahel stabiilsuse probleemid. Stabiilsuse probleemid muidugi olid, seda ei saanud Joosep salata, aga see oli erinevate lisavõimaluste hind ning eelmine klient oli nende eest täiesti valmis olnud väikest ohvrit tooma.

AS Pärlike töötas projekti kallal mõned aastad, elu sujus, tehti jätkuarendusi jne. Ühel päeval aga tuli Iko Pärlikesse ja teatas, et nende IT-kulud on liiga suured ja nad peavad plaani anda oma arendus pigem OÜ Ülo&Aivari kätesse, kuna nonde tunnihind on mitu korda madalam. Pärlikese boss oli endast väljas: Aga… aga meie progejad on ju palju paremad! Ülo ja Aivar on ju täitsa metsast, mida nemad ka teavad? Nojah, võib-olla, arvas Iko. Aga meil pole midagi väga keerulist niikuinii vaja, küll me hakkama saame.

Mis siis tegelikult juhtus? Ilmselt on paljud meist olnud ühes või mitmes ülalkirjeldatud rollidest ja vastavalt oma vaatenurgale kas rõõmustanud võidu üle või kirunud, kuidas klient on ikka taipamatu ega saa meie väärtusest aru.

Tegelikult on majandusteaduses kindlaks tehtud, et enamik konkureerivate ettevõtetega turge käivad läbi neli konkreetset faasi:

1. Võistlus funktsionaalsuse baasil, kus hinnatakse seda, kelle tootel on rohkem võimalusi.
2. Võistlus töökindluse baasil, kus kõigil on piisav funktsionaalsus on olemas, aga oluliseks saab, et süsteemile võib kindel olla.
3. Võistlus kasutajamugavuse baasil, et toode saaks uutele kasutajatele võimalikult kerge vaevaga kättesaadavaks.
4. Võistlus hinna põhjal. Kui kõige muu osas tundub kliendile, et vahet pole, saab ainsaks määravaks teguriks hind.

Need faasid kehtivad igal pool ekskavaatoritest mikroprotsessoriteni ning nende osas rakenduvad järgmised reeglid:

• Igas järgmises faasis kahaneb kasumimarginaal.

Kui puhtalt funktsionaalsuse juurdetreimisega tegelevatel firmadel on marginaalid tihti 30-40% kandis, siis ainult hinnapõhises konkurentsis tuleb rahulduda paari protsendiga.

• Ettevõtetele on ühest kategooriast teise liikumine äärmiselt raske ning see saab neile tihti saatuslikuks.

Minu Microsoftis töötatud aja keskele jäi ka Trustworthy Computingu initsiatiivi väljakuulutamine. Kui varem oli hiigelsuure ettevõtte igal tasemel ja üksuses olnud edu valemiks konkurentide löömine suurema hulga funktsionaalsusega, siis nüüd kerkis (kasvõi Linuxi jt uute tulijate survel) fookusesse turvalisus ja töökindlus ning ümber orienteerumine nõudis väga raskeid pingutusi. Siiski sai Microsoft ülesandega enamvähem mõistlikult hakkama (NB! oluline pole mitte ideaalne õnnestumine, vaid see, et olla klientide jaoks piisavalt hea) ning Linuxi poolt enam otsene häving Microsofti ei ähvarda. Uueks ohuks on saanud hoopis Google ja Apple, turg on liikunud kasutajamugavusele keskendumise faasi. Mis siin lõpuks saab, näitab aeg. Analoogselt on ka mitmed varasemad väga edukad ettevõtted areenilt kadunud.

• Uutesse faasidesse jõutakse vähemnõudlike klientide kaudu.

Ülaltoodud loos esindas Krants, Kõuts & Kirjak vähemnõudlikku klienti, kellele oli olulisem uue süsteemi kiire omandamine ja hind. Hulkuvate Kasside Riiklik Inspektsioon nõuaks ilmselt veel mõnda aega uusi kelli ja vilesid, kuid millalgi saab ka neil isu täis ja rõhk liigub töökindlusele ning kasutajamugavusele. See on aga kuldne võimalus AS Pärlikesele, kes on harjunud nendele aspektidele rõhuma, et Joostes Marsi käest magus klient ära rabada. Samamoodi õõnestab Ülo&Aivar pidevalt Pärlikese turgu jne.

• Mida paremat tööd me teeme, seda kiiremini jõuab kätte faasivahetus.

See on ärijuhtidele kõige valusam reegel. Kui teha kõike, mida peetakse eduka äri aluseks: kuulata oma klienti, uurida nende vajadusi, investeerida uutesse tehnoloogiatesse jne, siis tähendab see, et mõnda aega teenitakse head kasumit, kuid seda kiiremini saabub aeg, kus klient küllastub meie poolt pakutavast, tal pole enam rohkem funktsionaalsust (või töökindlust või mugavust) vaja, meie poolt välja töötatud lahenduste loomine muutub odavamaks ning altpoolt tulijal ja järgmisele faasile keskendujal tekib kuldne võimalus hoopis oma väärtust pakkuda.

Ehk siis, mida paremini me töötame, seda kiiremini endale ise auku kaevame.

Kirjutasin kunagi IBMi teemal, kuidas nad oma kunagise liidripositsiooni kaotasid, aga tegelikult kehtivad samad seaduspärad ka peaaegu kõigi teiste ettevõtete ning tööstusharude puhul.

Clayton Christensen toob oma raamatutes välja järgmise diagrammi:

Tehnoloogiline areng toimub siin järgmiste etappide kaupa:

1. Turul on ettevõtted, mis parandavad pidevalt oma tooteid vastavalt kasutajate soovidele (vasakpoolne “säilitava innovatsiooni” nool). Nad ei tee mitte midagi valesti, vastupidi! Need ettevõtted kuulavad väga hoolega oma kliente, leiutavad oma valdkonnas uusi tehnoloogiaid ja teevad üldse kõiki häid asju, millest me äriraamatutest lugeda võime.
2. Nende toodete võimekus muutub piisavalt täielikuks, et keskmine kasutaja ei saa uutest täiendustest enam erilist kasu. Mõtleme kasvõi palju aastaid kestnud kurtmisele, et “mis mul sellest uuest MS Office’i versioonist abi on”.
3. Mingil hetkel tuleb turule samas valdkonnas, aga teistel põhimõtetel töötav toode, mis ei rahulda peamiste tarbijate vajadusi, aga on näiteks oluliselt odavam, lihtsam kasutada vms. Esialgu jääb see vaid kitsasse nišši.
4. Uus toode täieneb, kuni ta on järjest suurema hulga kasutajate jaoks “piisavalt hea” ning vana toode marginaliseerub äkitselt.
5. Ring algab otsast peale.

Näiteid taolistest murrangutest, nii minevikus toimunutest kui praegu käimasolevatest:

• Digitaalfotograafia vs “klassikaline” ehk keemiline fotograafia. Oli aeg, kus digitaalfotograafia kvaliteet oli oluliselt halvem, aga praeguseks on pigem klassikaline film nišitooteks tõrjutud.
• Peronaalarvutid vs superarvutid. Varased personaalarvutid ei saanud spetsialiseeritud superarvutitele lähedalegi, aga praegu on järjest vähem organisatsioone, kellele enam tavalistest arvutitest ei piisaks.
• Tulirelvad vs vibud ja nooled. Kõva inglise vibumees oli efektiivsem kui esialgse musketiga relvastatud vastane, aga tulirelvaga treenimine oli lihtsam ning odavam.
• Aurulaevad vs purjelaevad. Algul olid aurulaevad aeglasemad ja neid kasutati ainult vähese tuulega sisevetel.
• Telefon vs telegraaf. Telefoni sai algul kasutada vaid kohalike kõnede tarvis.
• Paber vs pärgament. Pärgament on palju kvaliteetsem, kuid ka palju kallim.
• Kiirrongid vs lennukid. Olenevalt elanikkonna tihedusest võib pakkuda suuremat mugavust ning kättesaadavust.
• Eralennukid vs Concorde. Concorde loodi eliidile, kelle aeg oli kulla hinnaga. Siis aga said eralennukid piisavalt odavaks ning kättesaadavaks, et nende kasutusmugavus kaalus üles Concorde’i suurema kiiruse.
• Laserprinterid vs trükikojad. Mitte nii võimsad, aga väikeste koguste trükkimiseks täiesti piisavad.
• Plastik vs metall. Eriti algusaegadel nõrgem ja vähem vastupidav, kuid odavam.
• Raketid vs suurtükid. Algul ebatäpsed, kuid lihtsamad kasutada – praeguseks efektiivsemad ja laiemas kasutuses.
• Kodukino vs päriskino.
• Süntesaatorid vs klaverid.
• Downloaditav muusika vs CD-d
• Mobiiltelefonid vs tavatelefonid
• VoIP vs GSM
• Elektroonilised postkaardid vs paberpostkaardid
• Mehitamata droonid vs mehitatud sõjalennukid
• Ultraheli vs MRI ja arvutitomograafia
• Internetipoed vs tavalised poed
• LCD vs CRT. Esimesed LCD-d olid oluliselt kehvema kvaliteediga kui CRT-d.
• Sinu lemmikinternetitehnoloogia vs MS Windows+MS Office
• jne jne.

Oluline tähelepanek on, et praktiliselt alati süüakse vana tegija turult pea täielikult välja. Näiteks IBM ei tooda enam personaalarvuteid. Miks?

Esiteks: kui meil on tegemist end turul sisseseadnud ettevõttega, on tema käive ja kasum tavaliselt küllaltki kõrged, investoritele on aga vaja kasvu. Väikesel internetifirmal on lihtne igal aastal mitukümmend protsenti käivet kasvatada, aga võtame näiteks Microsofti, mille käive läheneb 60 miljardile dollarile aastas. Et saavutada kahekohalist protsendikasvu, peaks Microsoft endale haarama või kusagilt tekitama uue kümnemiljardilise turu, selliseid aga lihtsalt ei eksisteeri naljalt. Ainuke kindel (aga radikaalseid uuendusi vältiv) kasvumootor on võimalikult hästi olemasolevat turgu teenida ning sellega satumegi ülalkirjeldatud olukorda.

Microsoftis on väga palju väga nutikaid inimesi, kes on kindlasti suutelised Youtube’e või Twittereid leiutama, kuid vastavad turud on (vähemalt esialgu) kaugelt liiga väikesed ning ebahuvitavad. Tegelikult toimub vastupidine: põhisuuna jaoks ebasobivad mõtted juuritakse pigem välja! Siis aga mööduvad aastad ning uute tehnoloogiate darvinistlikust konkurentsist kerkib esile mõni, kellest lähtuvale ohule on äkitselt lootusetult hilja reageerida.

Teiseks: edukas ettevõte on tüüpiliselt harjunud toimima olukorras, kus tegevust planeeritakse hoolega. Iga edukas juht teab, et oma turu tundmine on võtmetähendusega, ning keskendab oma tähelepanu sellele, et võimalikult hästi mõista oma kliente, konkurente ning muid faktoreid. Murrangulised tehnoloogiad hakkavad aga tüüpiliselt tegutsema turul, mida praegu üldse ei eksisteerigi, seega pole juhil ka võimalik seda turgu analüüsida ega midagi planeerida! Me kõik teame juhtumeid, kus üht või teist uut tehnoloogiat on taevani kiidetud, kuidas sellest saab kogu maailma tulevik, aga paari aasta pärast ei pole sellest enam kippu ega kõppu kuulda. Sellised näited muudavad iga juhi ettevaatlikuks, kuni taas kerkib esile tehnoloogia, mis osutub ikkagi edukaks, ja hammustab meid tagumikust.

Kolmandaks: suures ettevõttes toimivad tootmisprotsessid pole niisama lihtsalt allapoole skaleeritavad, et väikeses nišis edukalt tegutseda. Sama tootmisviis, mis tagab edu olemasoleval turul, on uuel turul hoopis takistuseks.

Neljandaks (kõige olulisem faktor): ”vanade” firmade kliendid pole muutusest huvitatud. Uus tehnoloogia on esialgu kehvem kui olemasolev ja miks peaks klient halvemale variandile üle minema? Ja nii monopoliseeritaksegi ettevõtte parim ressurss olemasolevate kasumlike klientide teenimiseks, mis takistab meil sisseharjunud rajalt kõrvale astumist.

Kui me arvame, et kõik need fenomenid leiavad aset ainult kusagil kaugel, siis eksime – täpselt sama efekt leiab igapäevaselt aset ka Eesti tarkvaraturul. Nimesid nimetamata teame me kõik kohalikul turul tegutsevaid ettevõtteid, mis pakuvad nö täisteenust: suure meeskonnaga tehtavat analüüsi, disaini, programmeerimist ja juurutamist. Neil kõigil tekib mingi miinimumlävi, millest odavamaid projekte ei hakata isegi mitte kaaluma.

Samas noolivad nende turuosa altpoolt pidevalt “Tarkpeade butiik” ning “OÜ Mees & Koer” tüüpi tegutsejad, kes on võimelised sama ülesannet mitte küll nii täielikult, kuid see-eest mitu korda odavamalt või kiiremini lahendama. Mingil hetkel hakkavad aga ka nemad muretsema selle pärast, kuidas oma olemasolevaid kliente võimalikult täielikult õnnelikuks teha, värbavad hulga uusi inimesi ning sama tsükkel jätkub – igaüks avaldab pidevat survet endast toiduahelas kõrgemal paiknejatele.

Kuulsin mõni kuu tagasi Miha Kralj’i loengut sellest, mis IT-s järgmise 10 aasta jooksul juhtuma hakkab. Nüüd sattusid mulle need slaidid jälle näppu ja kuna tegemist oli tõesti huvitava loenguga, võtan teema ka siin arutusele, segamini oma isiklike mõtetega.

Ajaloost

1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1964. aastal tootis IBM ligikaudu 70% kõigist maailma arvutitest.

1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord.

Mis siis juhtus? Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleks olnud rumalad – IBMis töötas mitmeid Nobeli ja Turingi auhinna võitjaid. Ka mitte selles, et IBMil oleks olnud halb tehnoloogia, ka selles osas on IBM pigem kiidusõnu saanud.

Tegelikult juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäevaseks osaks, mitte enam miski, mida valges kitlis onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogia upgrade‘i tagajärjel toimus ka inimeste upgrade. IBM ei osanud seda uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas oma liidrikoha.
 

Inimestest

Sama protsess kestab tõusulainena edasi. Vaatleme näitena e-maili. 15 aastat tagasi oli see midagi esoteerilist, millega inimesed tegelesid hobi korras, aga see ei mõjutanud nende elu kuigivõrd. Praeguseks on e-mail lahutamatu osa minu elust, ma ei oska tõesti ette kujutada, kuidas ma ilma e-mailita suheldud saaksin. Ainus minu tuttav inimene, kellel e-maili pole, on ehk minu vanaema ja tema on tõesti juba väga vana. Võib-olla on neid inimesi veel, aga ilmselt peaksin ma neid mingiteks veidrikeks.

Samas ei ole mul näiteks rate.ee kontot. Kui ma selle endale teeksin, siis oleks tegemist lihtsalt mingi katsetusega, kindlasti ei viitsiks ma sinna massiliselt mingeid asju uploadida ja seal oma sotsiaalset elu elada. Aga minu 14-aastasel täditütrel on reidikonto loomulikult olemas. Samuti kõigil tema sõpradel ja üldse kõigil, keda ta oluliseks peab. Ja see ei ole tema jaoks kindlasti mingi katsetus, vaid täielikult integreeritud osa tema elust, täpselt nagu e-mail on osa minu elust. Ja mina olen tema jaoks samasugune vanainimene nagu minu vanaema on minu jaoks. Sul pole reidikontot? Aga… kuidas sa niiviisi elatud saad?

Miha Kralj tõi täpselt samasuguse näite. Kui ta saadab oma 15-aastasele lapsehoidjale e-maili, jääb see tihti nädalaks vastuseta. Kui ta aga jätab kommentaari tüdruku MySpace’i lehele, helistatakse 20 minuti jooksul.

Järgneb üks väga oluline tähelepanek: Kogu see rate.ee/MySpace/Facebook asi pole mitte mingi lastehaigus, millest inimesed läbi kasvavad ja seejärel “normaalset elu” elama hakkavad. EI! See generatsioon jääbki taolisi vahendeid kasutama, vahetades ehk keskkonna millegi “professionaalsema” (nt MySpace->LinkedIn) vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.

• Kümne aasta pärast jõuavad paljud rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-s otsustajate sekka ja ülejäänutel on parem selleks valmis olla, nii oma suhtlemisharjumuste kui ka IT-lahenduste osas.

Mida rohkem suhtlemist toimub virtuaalselt, seda olulisemaks saab inimestele nende virtuaalne identiteet. Internetis avatarina kasutatav pilt saab palju tähtsamaks kui see, millist ülikonda sa kannad. Ja kui me tahame teada, kes hakkab tulevikus näiteks ettevõtteid juhtima, tasub uurida, kes juhivad praegu nt World of Warcrafti klanne. Suure klanni juhtimine pole kaugeltki lihtne ülesanne, paljud sealkasutatavad virtuaalse organiseerimise võimed kanduvad üle virtualiseeruvatesse “päris” asutustesse.

Arvutitest

Töötasin kunagi väikeses firmas, mis pakkus muuhulgas ka interneti sissehelistamisteenust. Riistvara uuendamine käis nii, et osteti eraldi protsessor, mälu, kõvakettad, modemid jne, igaühe puhul parameetreid hoolega vaagides.

Ajad läksid edasi, põlve otsas interneti pakkujad söödi turult välja ja arvutitarnijate hinnakirjadesse ilmusid spetsiaalsed serverarvutid. Kasutajate arvud kasvasid hüppeliselt, varsti polnud ka üksikute serveritega enam midagi teha ja nad organiseeriti algul riiulite ja siis tervete kappide ehk rackidena.

Ja nüüd oleme olukorras, kus suured firmad ostavad korraga terve konteineritäie servereid, see tuuakse kohale raudteevagunil ja ostjal ei ole tegelikult selle konteineri võtit. Kui konteineri jõudlus langeb alla 95%  (ehk näiteks 5% seal sees olevatest CPUdest on otsad andnud!), tuleb kohale tehnik, kes vastavad osad välja vahetab.

Mees ja Koer tüüpi firma muidugi sellist teenust ei tooda ega tarbi ja riistvaratootjate seas on aset leidnud kiire konsolideerumine.

Järgmisel pildil on Miha slaidilt laenatud graafik, mis näitab turul aktiivselt tegutsevaid ja relevantseid riistvaratarnijaid:

• See trend jätkub nii globaalsel kui lokaalsel tasandil – suure tõenäosusega pole mõne aasta pärast enamikku praegu tegutsevatest väiksematest IT-firmadest enam olemas.

Keskkonnast

Tuleme tagasi selle konteineri juurde: peamine tähelepanuväärne detail pildil on kolm jämedat kaablit, mis serverisse sisenevad: need on elekter, jahutusvesi ja võrguühendus, mis iseloomustavad hästi ka järgmisi trende.

Globaalne soojenemine ja keskkonnakaitse on praegu väga poleemilised teemad. Enamasti süüdistatakse keskkonnahädades transporti jms “vanu” majandusharusid. IT-d peetakse trendikaks ja keskkonnasõbralikuks. Tegelikult kulutab IT aga sama palju energiat kui lennundus!

Arvutustehnika arengu peamiseks piirajaks on praegu elektritarve ja sellega kaasnev jahutusvajadus (mis tarbib omakorda energiat). USAs ehitati data centereid omal ajal Floridasse, Californiasse, New Mexicosse… aga enam mitte. Kuna “kolmas toru” ehk võrguühendus on samuti oluliselt jämedamaks muutunud, pole asukoht enam oluline ja osutub võimalikuks valida lokatsiooni tervest maailmast. Põhja-Ameerikas said populaarseks põhjapoolsemad, jahedamad, aga ohtra hüdroenergia piirkonnad. Kui me aga vaatame tervet maailma, siis kust võime leida odava energia, jaheda kliima ja haritud tööjõu? Islandilt.

Gloobuselt vaadates asub Island kenasti Ameerika ja Euroopa vahel ja sobib seega uueks globaalseks keskuseks. Meie jaoks on jutu moraal aga selles, et

• Globaliseerunud maailmas liiguvad raha ja lahendused silmagi pilgutamata kõige soodsamasse asukohta.

Seesama blog, mida te praegu loete, asub tegelikult mingis Hong Kongi serveris. Aga võibolla on ta nüüdseks kolitud näiteks Filipiinidele, mul pole õrna aimugi. 10 aasta pärast teavad vähesed IT-inimesed, kus nende rakendused tegelikult jooksevad, ja mis nendega madalamal tasemel toimub, kõik on virtualiseeritud, rakendused ja andmed on võimalik ühe nupuvajutusega hoopis kusagile mujale ümber tõsta. Tarkvara, mis selle vajadusega ei arvesta, ilmselt kasutusele ei võeta.

Siit koorub välja veel üks tähelepanek: kui me teeme sedasama, mis meie naabergi, paneb konsolideerimise trend meid lõunaks nahka ja ei tee teist nägugi. Mõni suurem tegija tuleb ja pakub sama teenust (olgu see siis riistvara, tarkvara, hosting või muu) suuremamastaabilisemalt ja odavamalt ja meie kliendid ongi läinud. Seega tuleb meil vaadata, mida teised ümberringi teevad… ja siis teha midagi muud.

Panen kirja, mis veel Tech-Ed’ist peas meeles, edasi tuleb juba välismälu kasutama hakata.

Arendusprotsess

Roy Osherove rääkis huvitavalt sellest, kuidas kirjutada hästi (automaat)testitavat koodi.

Miks automaattestimine hea on, seda teavad ehk kõik, aga kordamiseks:

• Regressioonide vältimine (ehk parandame üht asja ja teine läheb katki)
• Varajane vigade avastamine (väga oluline tarkvaratootmise põhiteoreemi seisukohalt)
• Nõuete parem mõistmine
• API dokumentatsioon (kui keegi peab seda APIt ka kohe kasutama, kasvõi testide otstarbeks, saab dokumentatsioon palju parem)

Koodi testitavust saab hinnata selle alusel, kui lihtne on meil:

• Tekitada suvalise objekti instantsi (sest tihti on seal sada erinevat sõltuvust).
•  Saada samale testile alati samu tulemusi
• Testida ainult üht komponenti korraga, ilma teisi puutumata
• Kontrollida komponendi sisendeid ja väljundeid
• Isoleerida komponenti tema sõltuvustest ja liidestest

Mitmesugused isoleerimisvajadused on sageli lahendatavad dependency injectionitega, mille kohta leiab veebist juba põhjalikumat lugemist.

Targo märkus: See kõik ei tähenda muidugi, et kogu kood peab alati automaattestidega kaetud olema ja kõik kohad dependency injectioneid täis. Igal projektil on oma iseärasused, vahel ei anna automaattestiimine mingit võitu, vahel aga on see projekti õnnestumiseks möödapääsmatu.

SharePoint veel kord

Südantsoojendav oli kuulda Ishai Sagi ettekannet SharePointi custom field type’idest. Seda seetõttu, et olen ise ühe päris radikaalse custom field type’i projekti realiseerinud (Business Data field type MOSS 2007-s) ja kui on mingi tehnoloogia, kus ma ilmselt maailma top 100 eksperdi seas olen, siis on selleks SharePointi fieldide customiseerimine

Edasi, SharePointiga tegelemiseks üks huvitav gadget on Content Query Web Part:

• Laseb sooritada päringuid üle mitme listi (mitte küll SQLi stiilis joine)
• Väga hea jõudlusega, cache’ib asju intelligentselt
• XSLi põhine customiseerimine

http://blogs.msdn.com/ecm/archive/2006/10/25/configuring-and-customizing-the-content-query-web-part.aspx

http://office.microsoft.com/en-us/sharepointdesigner/HA101741341033.aspx

Abivahendid veel

Tess Fernandez pidas ühe parima debugimise ettekande, mida ma kunagi kuulnud olen, demonstreerides mitmesuguseid vahendeid, nii neid, mida ma juba teadsin, kui ka uusi.

Minu isiklikuks lemmikvahendiks on kindlasti SOS, mis on mitmel korral lasknud mul keerulises olukorras kangelast mängida. Ja samuti on mul iga kord hea meel, et me elame managed koodi ajastul, kus meil on võimalik nt kogu heap mälu läbi käia ja vaadata, mis objekte sealt seest leiab. Yum.

Kellele Tessi mainitud vahendid võõrad on, saab downloadida ka demo, kus üksikasjalikud instruktsioonid sees.

Järgmine TechEd EMEA on juba Berliinis, mis pole novembrikuus ilmselt enam nii hea variant kui Barcelona. Aga samas ka ehk mitte nii hull kui Tartu.